Seega selles kasvufaasis neid äestada ei tohi. Oraste äestamiseks sobib keskmise raskusega võrkäke. Iga mullaliigi ja kultuuri korral on mullaharimine erinev, mida tuleb arvestada. Kui põld on väga tugevalt umbrohtunud, võib selle jätta mustkesasse. Põhjendatud on see ainult siis, kui kesa hoitakse kevadest sügiskülvini mustana. Kesaharimine on paljus sarnane sügisese mullaharimisega. Haiguste tõrjel ja eriti profülaktikas on oluline kasutada kõiki agrotehnilise tõrje võtteid, mis välistavad või vähendavad teatud haiguste esinemist. Terve, haigusvaba ja hea seeme (või haiguskindlamate sortide seeme) loob eeldused ka haigustest kahjustamata suure saagi saamiseks. Optimaalsel külviajal külvatud seemned annavad jõulisi idandeid ja tugeva juurestikuga, hästivõrsuva taimiku. Sellise juurestikuga teraviljad haigestuvad vähem juuremädanikesse. Liiga vara külvatud, külmas mullas idanev seemned haigestub rohkem triiptõvest. 4
Mults hoiab väga hästi ka niiskust. Veel üks võimalus ennetavaks tõrjevõtteks on segakultuuride kasvatamine. See vähendab kahjurite ja haiguste levikut. Pakub rohkem elupaiku kasulikele organismidele, samuti ka ressursse kasutatakse efektiivsemalt. Viimaseks võimaluseks on püüniskultuuride kasvatamine. Tänu nendele väheneb kahjurite arvukus põhikultuuril, sest püüniskultuurid meelitavad kahjurid eemale põhikultuurist. 3. Agrotehnilised võtted Agrotehnilise tõrje ülesandeks on vähendada kahjustajate hulka ja tõsta taimede vastupanuvõimet kahjustajate suhtes. Igale kultuurile külvikorras on tarvis luua agrotehniliste võtetega soodsad arengu- ja kasvutingimused, et nad oleksid konkurentsivõimelised umbrohtudega. Külvikord on maaviljelussüsteemi üks olulisemaid komponente, mis loob aluse melioratiivsete, organisatsiooniliste ja agrotehniliste abinõude kasutamiseks ning ratsionaalseks maakasutuseks. http://www.pikk
hinna määramisega, mis riigi maa-ainuomandi ringimustest olid mittevajalikud. Küll aga peeti vajalikuks mullastiku detailuuringuid. Juba 1946.a välja antud mullastiku uurimise juhend väidab: Mullastikukaardid on vajalikud järgmiste tööde tegemiseks: · Põllumajanduskõlvikute, külvikordade, külvikorraväljade ja brigaadide maaalade ratsionaalse paigutuse projekti koostamiseks. · Mullaviljakuse tõstmiseks vajaliku agrotehnilise abinõude süsteemi väljatöötamiseks. · Põllumajanduskõlvikute melioratsiooni ja transformatsiooni vajaduse selgitamiseks. · Erosiooni ja selle tagajärgede vastu võitlemise abinõude väljatöötamiseks. · Põllumajanduskõlvikute inventraiseerimiseks. Esimene periood (1954-1958) mullastiku suurmõõtkavalise kaardistamise meetoodika väljatöötamine Eesti tingimuste jaoks ja kaadri väljaõpetamine kaardistamiseks.
kui vegetatsiooniperiood on juba lõppenud või pole veel alanud, on leostumisoht eriti suur. Leostumist võib esineda ka kasvuperioodi suurte sademete korral, eriti kui on põllule antud väetiste hulk on suurem, kui taimede omastamisvõime. Leostumisoht on väike vastupidistel juhtudel, st kuival suvel, taimede aktiivsel kasvuperioodil, hästi lämmastikku omastavate kultuuride, näiteks rohumaa puhul. Puudujääki toitainete osas ei saa asendada ühegi teise agrotehnilise võttega. Üksnes küllaldane väetamine lubab parimate sortide kasvatamisega, kaasaegse agrotehnika ja taimekaitse foonil saada turumajanduses konkureerivaid saake. Põllumajanduskultuuride juurekava põhiline mass paikneb huumushorisondis, kust ka enamik toitaineid omastatakse. Katsetest selgub, et suviteraviljade juurekava võib tungida kuni 1,5 , kartuli oma aga kuni 1,2 m sügavusele, kuid omastatud toitainetest on suviteraviljad omastanud 60...70% ja kartul 70...80% huumushorisondist.
Alates põllumajanduse ulatuslikumast levikust umbes 3000 aastat tagasi hakkas metsasus, küll tagasilöökidega suurte sõdade ja taudide aegu, järjekindlalt vähenema. Minimaalse seisu saavutas see arvatavasti 19. sajandil, kui metsad moodustasid vähem kui 30% praeguse Eesti pindalast. Tol ajal elas rahvastiku enamik maal, põllumajandusharudest oli valdav viljakasvatus, põhiline kütteaine, seda ka tööstuses, oli puit. Madala saagikuse ja viletsa agrotehnilise taseme tõttu pidi rahvastiku äratoitmiseks olema põllumajanduslikku maad praegusest oluliselt enam. Ka Eesti Vabariik aastail 1918-1940 oli valdavalt suure maaelanikkonnaga agraarmaa ning mets kattis 30% või natuke enam riigi territooriumist. Teise maailmasõja aegsed ja järgsed vapustused ei jätnud mõju avaldamata ka maakasutusele. Nõukogude Liidu okupatsioon ja sellele järgnenud põllumajanduse kollektiviseerimine 1949. aastal oli põhjuseks, miks
annaabi.ee 
