ideaalidest eemaldunud. 10.saj Cluny mungad hakkasid propageerima vana, konservatiivset usupuhtust. 11.saj lõpul Burgundiasse tekkinud Cictertiumi klooster läks aga sammu edasi, ning rajati oma Benediktiini kloostrist sõltumatu Tsistertslaste kloostri, nad olid õigemad Benedictuse järgijad kui Benediktiinid ise, nad leidsid, et mungad peavad ise füüsilist tööd tegema. Nad hakkasid asutama kloostreid äärealadele ning sellega aitasid kaasa agraarkorralduse arengule, nendest said head uuenduslikud arhitektid. Nende populaarsus tõi kaasa majandusliku õitsengu, sellega kaasnes majanduslik mõtlemine. Sellega muutusid paljud Tsistertslaste kloostrid äriasutusteks. Tsistertslaste ordu esialgne vaimustus hääbus, hakati kasutama talupoegi, jaguneti täismunkadeks ja poolmunkadeks. Üha enam hakati sarnanema benediktiini kloostriga. Lisaks neile kujunes ka mitmeid teisi kloostreid. Kaks tuntumat kerjusmunga ordut olid Frantsisklased ja Dominiiklased
talupere+ sulased, teenijaskond või käsitöölise ettevõte- meister, õpipoisid või kaubandusega tegelev struktuur. Ühiskonna alusmoodul, paljud tervipere funktsioonid lähevad riigile- hariduseandminem hoolekanna, kohtusüsteem. Hakkavad ilmuma Hausvateti nõuande raamatud. Majandus. Agraarkorraldus mandri-Euroopas: põhimiku- (Grundherrschaft) ja mõisahärrus (Gutsherrschaft). läänes valitses põhimikuhärrus (sks Grundherrschaft),idas mõisahärrus (sks Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised. Pärisorjuse püsimajäämise põhjused Ida-Euroopas. Varustamaks mõisaid hädavajaliku tööjõuga, muudeti talupojad sunnismaisteks. Kuigi teoorjusele rajatud põllundus ei andnud nii suurt saaki kui vaba talupoja töö, korvas madala efektiivsuse tööjõu odavus ning kõrged turuhinnad. Teravilja saagikus
Alalise sõjaväe loomine võttis aadlilt elatusallika, tuli minna tsiviilteenistusse või tegelda ettevõtlusega Kiiremini kohastus oludega inglise uusaadel, pr aadel jagunes mõõgaaadliks ja mantliaadliks Suur oli varanduslik kihistumine. Hisp kuulus enamus maad 25 jõukamale dünastiale , ülejäänud oli väikesed maavaldused või puudus see üldse Suuremad sots kihid olid ametnikud ja sõjaväelased, vaesus protestantlik vaimulikkond 80-90% tegeles põllumajandusega, agraarkorralduse jagas kaheks Elbe ja Saale jõe joon: sellest 15% maa omanikud rentisid maa talurahvale(raharent), idas kujunes pärisorjuslik mõisamajandus, aadli käes oli kohtu- ja politseivõim talupoegade üle Töönduses oli tsunftikorraldus, kuid ka manufaktuurid, mis ei suutnud võistelda tsunftidega Majanduspoliitika oli merkantistlik, tõkestada raha väljavool riigist, eksporditi klaasi, siidi, moekaubad, parfüüm,
varauusajal enam kui kahekordseks. Lääne-Euroopas toimus põllumajanduse areng intensiivsel teel põllupinna vähesus nõudis selle võimalikult efektiivsemat kasutamist, Ida-Euroopas seevastu ekstensiivses suunas uusi põllumaid üles harides. Keskmise saagikus kasvas idast lääne suunas. Külvatud ja lõigatud vilja vahekord moodustas Venemaal 1:2, Saksamaal 1:4, Inglismaal ja Hollandis koguni 1:10. Varauusaja Euroopa jagunes kaheks põhimõtteliselt erineva agraarkorralduse alaks, mille piir kulges Elbe-Saale joonel. Sellest lääne pool valitses põhimikuhärrus (Grundherrschaft), ida pool mõisahärrus (Gutsherrschaft). Esimest agraarkorralduse tüüpi iseloomustasid valdavalt raha- või loonusrendile viidud talupoegade väikemajapidamised, teist aga teorendile rajatud mõisa suurmajapidamised. Tüüpiline põhimikuhärrus valitses Prantsusmaal. Valdav osa maast kuulus siin kirikule, aadlile või jõukale kodanlusele, kes rentis selle edasi talurahvale
Mõnes mõttes sepitsetakse samm-sammult ka tulevast Eesti Vabariiki. Mõisad, aadel, Eestimaal on valmis reformideks. 19. sajandi alguse juurde kuulub Peterburi võimuvahetus. Aleksander I puhul satub paljuski löögi alla Eestimaa. Liivimaal leiti, et positiivsed määrused olid olemas, Eestimaal midagi sellist polnud. Toona rüütelkonna peamehe funktsioonis oli Jakob Georg von Berg, kellel on oma mõttekaaslased-toetajad, saavad aru, et agraarkorralduse nõudmine on paratamatu. Bergi kohta on öeldud seda, et tema oli nooruses palju ringi rännanud, olevat innustunud Sveitsis kogetust. Saadakse aru, et kui talupoegade agraarküsimust reguleerida, võib oodata ka suuremaid sissetulekuid, samuti rahutusi vältida ning negatiivsest majanduslikust perioodist välja tulla. Üks moment, mis paljuski Eestimaa rüütelkonda reformide teele innustas 1802. aastal sisse seatud Krediitkassa, millest mõisad said laenu võtta
annaabi.ee 
