· novellikogu "Rataste vahel" 1966 · kogu "Kaheksa jaapanlannat" 1968 · novellikogu "Sõnumitooja" 1972 · novellikogu "Õukondlik mäng" 1972 · novellikogu "Pööriöö külaskäik" 1974 · "Läbi unemaastike" 1975 · novellivalikkogu "Mustamäe armastus" 1978 · "Võõras linnas" 1981 · esimene romaan "Tee lõpmatuse teise otsa" 1978 · "Arvid Silberi maailmareis" 1984, lühem variant 1981 · ''Üksildased ajas" I - 1983; II - 1985 · aforismikogu "Uksed kriuksuvad öösiti" 1977 · aforismikogu "Märklaud kilbiks" 1980 · aforismikogu "Tagasi tulevikku" 1985 · luulekogu "Kollasteks laikudeks laguneb" 1978 · luulekogu "Seniks" 1992 · "Retk ooboluste riiki" 1978 · "Ajaprintsess" 1981 · "Põhjanaela paine" 1983 · romaan "Rauakolina etüüdid" · lühiproosa "Rännak giidi saatel" 1988 · romaan "Masendus ja lootus" 1989 · "Muinasjutt Grandi leidmisest" 1976 · "Arvidi maailmareis" 1981
Järgnesid luuleraamatud "Lained" (1906) ja "Ristlainetes" (1910). Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna Haava armastuse ja looduselamuse oskusliku põimimisega. 1920. aastatel ilmus Anna Haava kogu "Meie päevist" (1920), milles avalduvad ühiskonnakriitilised toonid ning kogumik "Anna Haava luuletuskogu" (1924). Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu, sh. lapsepõlve miljööd kujutava "Väikesed pildid Eestist" (1911), koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus
kordustrükid. Järgnesid luuleraamatud "Lained" (1906) ja "Ristlainetes" (1910). Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna Haava armastuse ja looduselamuse oskusliku põimimisega. 1920. aastatel ilmus Anna Haava kogu "Meie päevist" (1920), milles avalduvad ühiskonnakriitilised toonid ning kogumik "Anna Haava luuletuskogu" (1924). Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu, sh. lapsepõlve miljööd kujutava "Väikesed pildid Eestist" (1911), koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse omanäolise romantilise armastuslüürika, seda iseloomustas tundeehtsus ja musikaalsus, rahvalaululik diskreetsus ja vahetus
Kogus "Põhjamaa lapsed" (1913) üllatas Anna Haava armastuse ja looduselamuse oskusliku põimimisega. 1920. aastatel ilmus Anna Haava kogu "Meie päevist" (1920), milles avalduvad ühiskonnakriitilised toonid ning kogumik "Anna Haava luuletuskogu" (1924). Peale luuletuste on Anna Haava avaldanud vähesel määral ka proosapalu, sh. lapsepõlve miljööd kujutava "Väikesed pildid Eestist" (1911), koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Kuigi vabakutselise kirjanikuna teenis Anna Haava hilise eani elatist peamiselt tõlketööga, kuulub Haava noorpõlveaegne looming eesti luule klassikasse. Anna Haava tõi eesti luulesse
Anna Haava loomingus hindame esmajoones luuletaja sügavat humanismi, mis ei lubanud tal rahule jääda kodanliku ühiskonna tegelikkusega ja sundis kirjanikku selle vastu avaldama protesti, samas on Haava luules olulisel kohal romantilised tundelaulud, mille peateemaks armastus. Sellele on lähedane isiklikke saatuselööke, muserdus- ja üksindusmeeleolusid väljendav luule. Kirjanikult on ilmunud ka lapsepõlvekodu kujutav proosaraamat ,,Väikesed pildid Eestist" Ta on koostanud aforismikogu "Peotäis tõtt" (1900). Tõlkijana on Anna Haava vahendanud rohkesti klassikateoseid (W. Shakespeare, J. W. Goethe, F. Schilleri, H. Chr. Anderseni jt) ning kreeka mütoloogiat. Vormiliselt on tema luule lihtne, avardades eesti luule värsiehitust, võttes kasutusele vabavärsi. Tema luule on leidnud rohkesti kasutamist heliloojate poolt, kõige rohkem viise ta sõnadele on loonud Miina Härma. 7 Loomingunäited Ei saa mitte vaiki olla
23. Ilmar Laabani luule ja häälutused Eesti pagulaskirjanduse kosmopoliit ja avangardist. Tegutses vabakutselise kirjanikuna. Ta oli programmiliselt elitaarne ja ülerahvuslik. Esikkogu väljapeetud sürrealismiga ,,Ankruketi lõpp on laulu algus" (1946) tekitas oma loominguga võõristust, eemaldus eesti traditsioonist. Kasutas modernismi uuemad võimalusi. Avaldas rootsi luuletaja Erik Lindegreniga valiku prantsuse moderluulet rootsi keeles (1948). Aforismikogu ,,Rootsi Selaviste" (1957) see sisaldas intelektuaalseid mänge keelega, sisaldades kõlaefektidele rajatud paradokse ja anagramme. Laaban soovis sellega teostada pööret, milleni püüdsid jõuda suuremad rühmitused, kuid ta ei jõudnud selleni. Laaban nimetas oma kõlaluule häälutusteks, mis on inspireeritud prantsuse või rootsi keelest. 24. Eesti pagulasproosa põhisuundumusi ja autoreid. Mälestuskirjandus päevikuid ja muid dokumentaalkirjandust ilmus palju. Kodumaal oli neid
annaabi.ee 
