mikroaerofiilsed mikroobid (tabel 4). Nende klassidega on seotud nii haigustekitajate poolt põhjustatud haiguse patogenees kui ka meetodid nende kultiveerimiseks ning identifitseerimiseks. Ranged aeroobid ei saa paljuneda ilma hapnikuta. Aeroobid lõhustavad substraati oksüdatsiooniprotsessis, tekkivad CO2 ja vesi, kusjuures vabaneb kogu substraadis peituv energia. Näiteks Mycobacterium tuberculosis elutseb organismis sellistes hästi aereeritud kudedes, nagu kopsudes. Aeroobide vastandiks on anaeroobid, millised paljunevad vaid hapnikuvabas keskkonnas ja hukkuvad isegi väikeste O2 kontsentratsioonide puhul. Substraati ei lõhustata lõpuni, vabanevad lühikese ahelaga rasvhapped, mida saab määrata gaaskromatograafiliselt. Anaeroobne fermentatsioon on käärimine: eristatakse piimhappelist, võihappelist, äädikhappelist jt. käärimist. Anaeroobsetest patogeenidest on tuntumad teetanuse, gaasgangreeni, botulismi tekitajad – Clostridium perekonna batsillid.
resistentsem. 32. Milline UV-piirkond on mikroobile kõige letaalsem? 250-260 nm, sest kiirgusel on siis otsene mõju DNA-le. 5. teema 1. Miks ei väljendata plaadimeetodi puhul arvukust ühikuga rakku/ml? Paljud ei moodusta kolooniat. 2. Milliseid külviviise kasutatakse plaadimeetodil arvukuste määramiseks? Tilkkülv, pindkülv, süviskülv. 3. Millise mikroobirühma arvukusi määrame tavalisel pindkülvil toiteagaril? Heterotroofsete aeroobide. 4. Leia CFU/ml algproovis, millest tehtud lahjenduse (1 ml seda kultuuri viidi 9 ml-sse lahjendusvette, sellest 0,1 ml kanti edasi 9,9 ml-sse lahjendusvette) 100 mikroliitrise külvi väljakasv oli 290 kolooniat 20 ml toiteagaril? 100 mikroliitrit = 0,1 ml – 290 kolooniat 1 ml – x kolooniat → 2,9 * 103 → võttes arvesse lahjendust, siis 2,9 * 106 5. Millest tuleneb arvukuste erinevus bakterite otsesel loendamisel mikroskoobis ja plaadimeetodit kasutades? Kumb meetod on täpsem?
paljukujulised ehk pleomorfsed. Paljudel bakteritel on ka rakkudel jätked, mis võivad osaleda näiteks raku kinnitumises pinnale või ka paljunemises. Kuna paljud jätketega bakterid paljunevad pungudes, siis käsitletakse sedasorti baktereid sageli punguvate ja jätketega bakterite rühmana. Hapniku möju mikroorganismidele Hapniku [c] öhus on 21 mahu%. Mikroobid suhtuvad hapnikku erinevalt ja jagatakse selle tunnuse alusel rühmadesse. 1. Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. 2. Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid, S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul
Nende dimeeride moodustumine takistab replikatsiooni- tekivad replikatsioonivead. Ning seetõttu tekivad mutatsioonid. 88. Miks on mikroobidele hapnikku vaja? Hapnikku vajavad just aeroobid. Vajavad seda orgaaniliste või anorgaaniliste toitaeinete oksüdatsiooniks ja mõnede ühendite biosünteesiks. Näiteks steroolide sünteeseks vajavad eukarüoodid hapnikku. 89. Aeroobid ja mikroaerofiilid. Aeroobid vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiili, kellele kõrged hapniku konsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, lämmastikku fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. 90. Miks mõned mikroobid ei talu hapnikku? Hapniku toksilisuse põhjused. Hapnikku ei talu anaeroobid. 1. Hapnik oksüdeerib neid raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseerunud kujul. Hapnikust moodustuvad radikaalid on väga tugevad oksüdeerijad. 2
Ioniseeriv kiirgus lööb erinevatest molekulidest elektrone välja. Kui need liituvad hapniku molekuliga, siis moodustuvad hapnikuradikaalid, mis kahjustavad biopolümeere, eriti DNAd. Miks on mikroobidele hapnikku vaja? 1. Kui org. vöi anorg. ainete oksüdatsiooniks vajalikku terminaalset elektroniaktseptorit. 2. Kui ühendit, mis lülitub selle oksüdatsioonil vahetult substraati. Aeroobid ja mikroaerofiilid. Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. Miks mõned mikroobid ei talu hapnikku? · Hapnik oksüdeerib neid raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseeritud kujul (koensüümid näiteks). Väga tugevad oksüdeerijad on hapnikust moodustuvad vabad radikaalid. Anaeroobidel on palju ensüüme (flaviinsed oksüdaasid), mis hapnikuga
Miks on mikroobidele hapnikku vaja? Aeroobid ja mikroaerofiilid. Miks paljud mikroobid ei talu hapnikku? Hapniku toksilisuse põhjused. Superoksiidradikaal ja hüdroksüülradikaal kui ülitugevad oksüdeerijad. Kus võiks looduses elada anaeroobseid baktereid. Kes on fakultatiivsed anaeroobid? Mis on küünlanõu? Kuidas luuakse seal anaeroobsetele mikroobidele sobivad elutingimused? Mikroobide jaotus hapnikuvajaduse järgi: o Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. o Fakultatiivsed anaeroobid. Saavad energiat hapnikuseoselisest metabolismist ja taluvad hästi hapnikku, kuid hapniku puudumisel võivad ümber lülituda kas kääritamisele või anaeroobsele hingamisele. Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S.
Kui need liituvad hapniku molekuliga, siis moodustuvad hapniku radikaalid, mis kahjustavad biopolümeere, eriti DNAd. 84. Mikroobide jaotus hapnikuvajaduse järgi. Miks on mikroobidele hapnikku vaja? Aeroobid ja mikroaerofiilid. Miks paljud mikroobid ei talu hapnikku? Hapniku toksilisuse põhjused. Kus võiks looduses elada anaeroobseid baktereid. Mikroobid suhtuvad hapnikku erinevalt ja jagatakse selle tunnuse alusel rühmadesse: 1. Aeroobid. Vajavad eluks hapnikku. Aeroobide hulgas eristatakse mikroaerofiile, kellele kõrged hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. 2. Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemosünteesijaid (näiteks metanogeenid) ja fotosünteesijaid (näiteks rohelised väävlibakterid). Eristatakse rangeid anaeroobe, kellele hapnik on väga toksiline (metanogeenid, sulfaate
Isoleerida on võimalik ainult spetsiaalsöötmel, kus kasvab, tootes valgendi-laadset lõhna. Oportunistlik patogeen, põhjustab infektsioone immuunkompromiteeritutel, suuõõne haiguste või traumade korral. Kõige sagedamini leitakse teda inimese hammustushaavadest, rusikavõitlustraumade korral. Põhjustab ka endokardiiti, sinusiiti, meningiiti, ajuabstsesse, pneumooniat, kopsuabstsesse. Infektsioonid algavad reeglina orofaarünksist, kultuuris reeglina polümikroobsed aeroobide ja anaeroobide segud. Tundlik penitsilliinile, ampitsilliinile, laiendatud spektriga tsefalosporiinidele, fluorokinoloonile. Resistentne oksatsilliinile, esimese põlvkonna tsefalosporiinidele, klindale, erütromütsiinile, aminoglükosiididele. Bakterid mõmm :) 05/06 Actinomyces, Lactobacillus, Propionibacterium, Bifidobacterium
annaabi.ee 
