write writing (aga: see-seeing) Verbidel, mille lõpus on üksik rõhuline vokaal 2 konsonandi vahel, -ing lõpu lisamisel tüve lõppkonsonant kahekordistub stop stopping, travel-travelling -ie lõpuliste verbide puhul muutub ie->y lie lying 1. Kõnemomendil, käesoleval ajaperioodil või ajutiselt toimuv tegevus. Tom is drinking tea now. I´m looking for a new job these days. 2. Adverbidega always, constantly, continually sageli korduv tegevus, mida kõneleja heaks ei kiida. Mary is always laughing. 3. Lähimas tulevikus toimuv tegevus, mis on ette kavatsetud, kokku lepitud. I´m meeting Jim tonight. 4. Muutuv, arenev tegevus. The weather is getting worse. Ajamäärused now, at the moment, at present, these days, nowadays, today, tonight, always, still etc. 3
saa mitte arvestada, sest jäävad veel: lehvivi hõlmu, säravi silmi, leekivi silmi jpt. Kas lehvivi, säravi ja leekivi on iseseisvad sõnad või sõnade lehvima, särama, leekima vormid? Kirjateksti analüüsimisel tekib küsimus, kas kõik kokku kirjutatud sõnad on liitsõnad ja kas kõik liitsõnad on omaette sõnad. Selgelt tuleb välja see probleem ühendverbide puhul. Kokkuleppeliselt kirjutatakse osa verbivorme adverbidega kokku: ärasaadetud kiri, ärasõitev rong, allakukkunud kivi, kuid osa aga lahku: ära sõitma, ära saata, alla kukkudes. Kas tuleks lugeda kokku kirjutatud vorm üheks sõnaks või mitte? 1 KUI PALJU SÕNU TUNNEB JA KASUTAB TAVALINE KÕNELEJA? Ligi sada aastat tagasi oli keeleteaduses levinud ebatõde, et harimatu talupoeg mõistab ja tarvitad mõndsada sõna. See seisukoht pärineb inglise keeleteadlaselt Max Müllerilt (1823-
silbi vokaal on kas a, õ, i, ae, ai, ei, iu, õi, õu, äi > u (kass kõrtsis ei käi); a-tüvelistel, mille lühikeses esisilbis u > e (tube, mune) Kõigil ülejäänud a-tüvelistel > i (eks ämm söö kodus sütt); nt pärni, vendi, külmi 13. Võrdluskategooria. Kategooria väljendab eri esemete, nähtuste, tegevuste ühesuguste omaduste kvantitatiivset suhet, olles üks gradatsiooninähtuse morfoloogilisi avaldumisvorme. Seostub adjektiivide ja üksikute adverbidega. Võrdlusaste väljendab omaduse suhtelist määra. Kategoorial on kolm liiget: 1. positiiv e algvõrre – suur 2. komparatiiv e keskvõrre – suurem 3. superlatiiv e ülivõrre – kõige suurem e suurim. Positiiv ei anna informatsiooni kirjeldatava objekti või tegevuse omaduse kvantitatiivse suhte kohta võrreldes teiste objektide või tegevuste sama omadusega. Mõnes keeles on grammatiliselt olemas ka ekvatiiv e võrdsusaste, eesti keeles väljendatakse seda
2) flektiivne e fusiivne diftong saab 2-silbilises sõnas olla vaid siis, kui 1. silp on pikk (nt vorm *pesaid ei sobi, tegelik vorm on pesi, kus mitmuse tunnus ja tüvevokaal on ühte sulanud. See on nn tüvemitmus. Diftong esineb aga näiteks aasta-tüübis: aasta/i/d. 20. Võrdluskategooria - Kategooria väljendab eri objektide, tegevuste vm ühesuguste omaduste kvantitatiivset suhet, olles üks gradatsiooninähtuse morfoloogilisi avaldumisvorme. Seostub adjektiivide ja üksikute adverbidega. Võrdlusaste väljendab omaduse suhtelist määra. Kategoorial on kolm liiget: 1. positiiv e algvõrre suur 2. komparatiiv e keskvõrre suurem 3. superlatiiv e ülivõrre kõige suurem e suurim. 21. i-ülivõrre ja tüveülivõrre - Sünteetiline superlatiiv jaguneb i-ülivõrdeks, nt ilusa/i/m, ausa/i/m (tunnus on -im, mis liitub algvõrde omastavalisele tüvele) ja tüveülivõrdeks, mis moodustatakse tüvemitmuse eeskujul ja kus tunnuse algusvokaal i on sulanud ühte
käituvad täiteüksustena, st neid on võimalik lausest välja jätta, nii et lause sisu ei muutu, kuid kõneleja/kirjutaja seisukohta või hinnangut pole sel juhul näha. 11 Modaalpartiklit tegelt võib nimetada ka värvingupartikliks. Värvingupartiklid on vabalt liikuvad partiklid, mis annavad lausungile nn värvingu või ilme, nagu prosoodia ja sõnajärg seda teevad. Nende piiri adverbidega on keeruline tuvastada. Värvingupartiklid esinevad spontaanses tekstis. Partiklitena on adverbide homonüümid prosoodiliselt nõrgemad ja tihti lühenenud vormis, nagu ka tegelt, mis kuulub ka eesti keele sagedasemate värvingupartiklite hulka. (Hennoste 2000: 1803–1804) 2.2.4. Küsipartikkel võ Tiit Hennoste (2000: 1797) on nimetanud partikleid vä/või/võ eesti keele keskseteks küsivateks partikliteks. Ta toob välja, et enamasti hääldatakse partiklid eelneva sõnaga kokku
annaabi.ee 
