meeldida ning teenida suuremaid honorare. Siit tuleb süvamuusika kommertsialiseerumine. Kui meid ümbritseva ühiskonna olemus on tülgastav, siis ei saa olla teistsugune ka selle ühiskonna sünnitatud muusika. Selliste mõtete mõjutused on marksism, vasakpoolsus, Sigmund Freud. 1933-49 elas pagulasena Ameerikas. 1940 suhtles tihedalt saksa proosakirjaniku T.Manniga. Tema romaani "Doktor Faustus peategelase sarnasus Schönbergiga oli kaasaaegsete silmis ilmselge. Adornot mõjutas O.Spengleri "Õhtumaade allakäik". Mõlemid eelistasid empiirilisele uurimistööle intuitiivset lähenemist ja empiirilisele kirjeldusele teooriat ning see annab nende kirjutistele unikaalse iseloomu. Oma käsitlustes on Adornol õnnestunud ühendada tabavad sissevaated kultuurinähtuste olemusse ja mõistete ebajärjekindel kasutamine, et varjata oma teooria ebaadekvaatset suhet ajaloolistesse tõsiasjadesse ning vaadete paradoksaalsust. Ametlik muusikaelu jaguneb Adorno arust
Näiteks Hollywood: mis tahes sõnumit seal edasi ka ei kantaks, on Hollywoodi filmi vorm paha. Kunstiteose potentsiaal peab olema nähtav vormis. Adorno ei olnud mingi traditsioonilise kõrgkultuuri kummardaja, kellele saaks kõrge ja madala kultuuri väärtused kaela määrida. Tema ütles, et erinevad inimesed hindavad erinevaid väärtusi. Popkultuur oli talle vastumeelt, sest see oli vulgaarne, lahjendatud kõrgkultuur. Klassikaliste vormide lahjendus kirjanduses, draamas, muusikas. Adornot ei saa pidada kultuuriliseks konservatiiviks: ta on avangardist. Kultuuritööstus võtab tema meelest inimestelt õiguse ise rääkida, telefon talle meeldis aga raadio mitte. Üks on dia-, teine monoloogne. Sotsiaalsed suhted on kunstiteoses olemas, isegi, kui keegi, ka kunstnik ise, ei teadvusta seda. Idee kordusest: kogemused olid paljundatavad. Adorno, sarnaselt Kierkegaardiga, uskus kahte sorti
nad otsisid kultuuriteooriat, mida nad nimetasid kriitiliseks teooriaks kriitiline teooria oleks pidanud leidma vastukäigud neile teooriatle, mis aitasid põlistada valitsevate klasside võimu adorno on praeguseks olnud kultuurilises plaanis teoreetikuna täiesti aut. on põhjust eeldada, et teda ootab taassünd. adorno vihkas populaarmuusikat. see tähendab et ühtlasi populaarkultuuri teoreetikud vihkavad teda. asi ei ole siiski nii lihtne. adornot pole siiski põhjust pidada konservatiiviks. ta oli modernist, aga mordenist ei tähenda konservatiivi. adorno polnud mingi suur klassikalise muuskika austaja, sibeliust ta lausa vihkas ;) adorno oli muusikaharidusega, ta õppis alban bergi juures, ka tema ema oli muusikutaustaga. adorno tuli usast hiljem tagasi (enamik juudi soost teoreetikuid ja intellektuaale lahkus saksamaalt, arusaadavatel põhjustel)
*2 tüüpi populaarse muusika kuulajaid: r ütmikuulekas tüüp raadiopõlvkonna inimesed, see kes tantsib (tantsimine =marssimine). Rütm argitasandil. emostionaalne t üüp "happy end", halemeelne kuulaja. Naisep õlgus. Pehmed väärtused ei saa olla inimühiskonna aluseks, vaja on jõudu ja tahet. Halemeelsus= orjameelsus (sarnasus Nietzschega) *Adorno annab mõista, et tänapäevast publikut pole enam nii kerge petta, aga põhimõtteliselt need samad tüübid kehtivad edasi. *Adornot huvitav see, mis on päriselt toimunud *Romaan müüs end inimesele nii, mis oleks võinud olla. Katse muuta kunsti reaalsusega sarnasemaks. Oli põlgusväärnve *staarikultus iluusioon, et me v õiksime olla selle staari asemel 26 *igapäevane elu fanaasiad liiga tihedalt seotud reaalsusega *reality tv staar/geenius *staar pole produktiivne, staar ei olda sellpärast, et sa oskad midagi paremini, hästi teha.
Näiteks Hollywood: mis tahes sõnumit seal edasi ka ei kantaks, on Hollywoodi filmi vorm paha. Kunstiteose potentsiaal peab olema nähtav vormis. Adorno ei olnud mingi traditsioonilise kõrgkultuuri kummardaja, kellele saaks kõrge ja madala kultuuri väärtused kaela määrida. Tema ütles, et erinevad inimesed hindavad erinevaid väärtusi. Popkultuur oli talle vastumeelt, sest see oli vulgaarne, lahjendatud kõrgkultuur. Klassikaliste vormide lahjendus kirjanduses, draamas, muusikas. Adornot ei saa pidada kultuuriliseks konservatiiviks: ta on avangardist. Kultuuritööstus võtab tema meelest inimestelt õiguse ise rääkida, telefon talle meeldis aga raadio mitte. Üks on dia-, teine monoloogne. Sotsiaalsed suhted on kunstiteoses olemas, isegi, kui keegi, ka kunstnik ise, ei teadvusta seda. Idee kordusest: kogemused olid paljundatavad. Adorno, sarnaselt Kierkegaardiga, uskus kahte sorti kordusesse: mineviku meenutus meenutamine tuleviku
annaabi.ee 
