Ka immigrante on raske eestistada, sest meie kultuuril pole piisavalt ümberrahvustumist motiveerivat prestiiži. Kui immigrant ei ole valmis saama eestlaseks meie motiveeriva prestiiži puudumise tõttu, siis polegi ta eestlaseks saamist väärt. Kuigi meie tulevikuprognoos on tume, mõtleme ja elame eesti keeles edasi, sest absurdi loogika lihtsalt nõuab seda. Just nagu tegutses Kretuzwald „Kalevipoega“ kirjutades. Elame paratamatul oma absurdis edasi, olenemata sellest, mis tulevik meile toob, sest vastasel juhul oleks meie rahvuslus juba ammu omadega kuristikus. Marten Vaas XII klass
,,Isahirve öö" ja ,,Lind tulemäe kohal" ning soome luule valimiku ,,Kaarsild". Andres Ehin on üks 1960. aastate luulepõlvkonna mõjukamaid ja tuntumaid esindajaid ning üks kõige radikaalsem luuleuuendaja Eestis viimasel neljakümnel aastal. Andres Ehinit peetakse Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürrealistlikuks luuletajaks. Tema sürrealism on harilikult ladusa keelega ja hõlpsasti visualiseeritav. Avaldub see unenäo ja reaalsuse ühtesulamises, absurdis. Kuigi tema tekstides leidub ka peidetud vihjeid, on need üldiselt loetavad suuremate eelteadmisteta. Enamasti on ta luuletused lapselikult mänglevad ja naljakad, neis on ulakust ja musta huumorit, nad taotlevad mõnusat ütlemist, kuid saavutavad selle tihti väga kuiva ja vaese keelega. Kõige omasem on Ehinile meetriliselt organiseerimata kirjutusviis; värsimõõt võib sundida ta kõne ühetooniliseks, rääkimata riimist, mis võib muuta ka süntaksi puiseks ja tühistada kogu
et maailmas ei valitse ranget põhjuslikkust.Järelikult on juhus ja valik võimalikud. Tahtevabadust tunnistavad vankumatult kristlased. Inimesel on tahtevabadus: s.o. valida ise endast lähtuvalt, mida tahta. Nõrk determinism- nõustub jäiga determinismi kahe esimese teesiga, kuid väidab, et siiski on mõttekas rääkida vabadusest. Eksistentsialistid usuvad, et on võimatu anda ühtseid moraaliprintsiipe. Piirolukordades need ei aita. Kuid kui õpime elama totaalselt vabana, absurdis, siis avanevad samas tohutud võimalused eneseteostuseks. Descartes: mõistus on lõplik, Jumala vägevus lõpmatu. Rumal oleks kahelda vabaduse olemasolus, mida me nii sügavalt mõistame ja isiklikult kogeme, selle tõttu, et me ei mõista Jumalat, kes -- nagu me teame -- on oma loomuseltki meie jaoks käsitamatu. 20. Berlini negatiivne vabadus- sunni puudumine. Positiivne- võimalus tahtmisi ellu viia. Hobbes:nõrk determinism, negatiivne vabadus. Mill: negatiivne vabadus
Mõlemad, nii argikeel kui luulekeel, on tõelusega elavas kontaktis, mida Kaplinski meelest ei suuda aga "metafoor metafoori pärast" luuletamine.Siin näibki olevat sobiv koht iseloomustada Kaplinski loojanatuuri mitte siis ainult luule, vaid ka proosa, draama ja esseistika primum mobile't. Selleks on kaemus selle sõna kõige sügavamas tähenduses, elu vahetu tajumine. Elu ja tõde ühinevad ja avanevad paradoksis, mõnikord lausa absurdis. Ning kokkupuude elutõega on selle paradoksaalsuse avastamine, mis võib olla koguni traumaatiline. Põhiküsimus on selles, "kuidas paradokse vältimata nendega hakkama saada" (J. Kaplinski, "Usk on uskmatus", Tallinn, Vagabund, 1998, lk 73), kuidas hullumata elada teadmises, et must võib olla valge ja kaks korda kaks võib olla ka viis. Argimõistus ja käitumine ületab selle unustuses (milleks isiku tasandil võivad olla nii töönarkomaania, meelemürgid
Võib öelda, et kristlik tahtevabaduse käsitus põhineb paradoksil: inimese tahtevabadus ja jumalik ettemääratus. Descartes: ,,meie mõistus on lõplik, Jumala vägevus aga on lõpmatu. Rumal oleks kahelda vabaduse olemasolus, selle tõttu, et me ei mõista Jumalat". Eksistentsialistid - inimese eksistents eelneb tema olemusele. Inimene on maailma heidetud, sündinud mõttetult. Inimene on hingeliselt totaalselt vaba. Kui õpime elama totaalselt vabanda, absurdis, siis avanevad tohutud võimalused eneseteostuseks. Nõrk determinism determinism ei pruugi välistada vabadust. Tuleb eristada determineeritust ja sundust. Tahtmiste determineeritust ei ole võimalik seletada. Raskused: instinktid vs vaba tahe, tahe võib olla ühiskonnast mõjutatud. Arutlus viib tahtevabaduse juurest sotsiaal-poliitilise vabaduse juurde. Eristab sundi paratamatusest. 10 21