Abstraktsionism, Vassili Kandinsky (0)

ERLE  MAIDO
2
9.01.2015
RETSENSIOON : 
Külastamise kuupäev: 09.jaanuar 2015 
Näituse nimi: „Rasked valikud  – Eesti  kunst  1945-1991“ 
Kunstnik:  Richard   Sagrits , Nikolai Kormašov, Henn Roode , Ülo Sooster , Toomas  Vint , Olga 
Terri , Johannes  Saal , Jaan Elken, Tõnu  Virve , Richard Kaljo jt. 
Ekspositsioon „Rasked valikud – Eesti  kunst  1945-1991“ hõlmab rohkem kui poolt KUMU 
neljandast  korrusest. Näitus  on väga laiaulatuslik – pidev stiilide vahetus ja erinevad 
meeleolud. Näitusel oli näha suurel hulgal väga realistlikke portreesid kui ka kunstnike vaba 
eneseväljendust. Näitus oli jaotatud mitme erineva saali vahel, et iga ruum saaks just anda 
edasi teatud ajastu õige  tunnetuse . 
Esimesse ruumi sisenedes oli tunda rahulolu, töökust, rõõmu, rahvuslikkust. Maalid olid 
värvikirevad ja  reaalsed . Keset saali jäävad silma erinevad skulptuurid . Ka need väljendasid 
töökust ja sulandusid ülejäänud väljapanekuga kokku. Esimesest  saalist püüdis minu 
tähelepanu Richard Sagrits „Sügis“ 1954, õli. Nimetatud pilt sobis ideaalselt keskkonda ja 
andis oma lihtsusega edasi soovitud nõukogude argipäeva. 
Liikudes edasi teise saali, hakkasid maalid võtma süngemaid toone ja stiil muutus karmimaks.
Siiski säilis üldplaanis rahvuslikkus. Peamiselt olid esiplaanil tehased ja näidati sotsialistlikku
suurtootmist, mis oli  ehtne  näide stalinistlikust sotsialistlikust realsimist. Teise saali 
väljapanek seda nime kandiski. Väljapanekult leidsin tugeva töö nagu Nikolai Kormašov 
„ Raudbetoon “ 1965. 
Edasi kolmandasse saali minnes oli näha, et väljapanek on võtnud järsult väga modernse 
suuna. Kohe sisenedes vaatasid otsa Henn Roode abstraktsed pildid „ Suvine “ 1957, „Maastik 
järvega“ 1954 ja mitmeid erinevaid portreid hõlmav „Autoportreed“ 1965-1968. Autorid 
väljendasid enda pilte väga värvikirevalt ning neist kiirgas positiivseid mõtteid. Minu 
tähelepanu pälvis kõige rohkem Henn Roode „Demonstratsioon“. Inimesed olid kujutatud 
väga  abstraktselt  justkui erinevate tasapinnaliste  kujundite  summana. Ja kujunditest võis välja 
lugeda „rahu“. 
ERLE MAIDO
2
9.01.2015
Neljandas saalis hakkas abstraktne kunst võtma  tasapisi  karmimat ja sürrealistlikumat joont. 
Sellest andsid märku sellised tööd nagu Lola  Liivat „ Contra “ 1960, Olav Maran „Memeltis“ 
1963. Neljandas saalis olid minu lemmikutena Ülo Soosteri „Mõranenud muna“ 1967 ja 
„ Neljaks  jaotatud muna“. Saali teises seinas jäi silma Johannes Saali maalitud Stalini  õlimaal . 
Realistlikult kujutatud portree pani mõtlema selle aja tumedusele. 
Minu terve näituse lemmiksaal oli viies, kus meeleolu läks kõige süngemaks ja kurvemaks. 
Maalid olid väga  realistlikud  ja tohutult kurvad. Olga Terri maalid „Hirm“ 1952, „Tütarlapse 
portree“ 1940.aastate lõpp, tekitasid abituse ja paratamatuse tunde. Minu lemmikpilt terve 
nätuse peale oligi Olga Terri „Tütarlapse portree“. See oli väga kaunis ja siiras pilt oma 
kurbuse varjus. 
Edasi läks näitus taas abstraktseks ja värvikirevaks. Saabus pop kunst. Tasapisi  paranes  
meeleolu ning seinal rippus suur Rein  Tammiku õlimaal „1945-1975“, millest õhkas selle 
ajastu meeleolu. Järgmisena leidsin end ümbritsevat hüperrealismist. Pildid olid väga 
fotolikud ja lihtsad. Jaan Elkeni „Tallinn. Kopli kaubajaam“ 1982, Tõnu Virve „Eesti naine“ 
ja Ülo Emmuse „Ilus uks“ 1979 pälvisid minult  selle saali tähelepanu. Minnes järgmisesse 
saali, läks kunst veel minimalistlikumaks ja modernsemaks. Terve üks sein koosnes Rene Kari
„ Doomino “ ja Sirje  Runge  „Kolm“ teostest. Viimases saalis olid Richard Kaljo teosed. 
Mustvalged pildid kujutasid argipäevaseid tegevusi ja olid tehtud ülima täpsusega. 
Üldpildis suutis näitus väga hästi näidata ära 20.sajandi teise poole Eesti eluolu ja 
kunstiliikumised. Näitus oli huvitav ja usun, et igaühel on midagi sealt vaadata.