Johannes Aavik Johannes Aavik Sündis 8.detsember 1880 Suri 18.märts 1973 Oli Eesti keeleteadlane Suure osa oma elust elas Saaremaal ja teise suure osa oma elust elas ta Rootsis. Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamises. Õpingud Kuressaare Poeglaste gümnaasium 1894–1902 Tartu ülikooli vanade keelte osakond 1902–1903 Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituut 1903–1905 Helsingi ülikool 1906–1910, lõpetas filoloogiakandidaadina Filosoofiamagister 1920 Töökohad Aavik tegutses keeleõpetajana Jaltas, Tartus ja Kuressaares. Ta töötas ka "Postimehe" toimetuses.
Töötas ka Postimehe toimetuses, et õpingute jaoks Riias raha teenida, 1906 läks kodutalle Soosaarele, 1919 elas Haapsalus. 1909 1. luulekogu "Uued luuletused", ainus proosateos "Minu sõbrad", luulekogu "Hallid päevad"; looming igatsev ja lüüriline, tee on lemmiksümbol, koduteema, tuntud lasteluuletaja "Üks rohutirts läks kõndima (lasteluuletuste raamat) Ridala(1885-1942) Pärit Muhust, õppis Kuressaare gümnaasiumis, kus andis kaaslastega välja ajakirja "Noor-Eestlane"; tänu Aavikule sai temast "Noor-Eesti" liige; vangistatud 2 korda; jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis; oli Tartus emakeele õpetajana, pärast läks Helsingisse, kus oli elu lõpuni Avaldanud Kalevipoja ulatusliku proosa ümberjutustuse; luulekogu "Wilhelm Grünthali laulud" 1908; luuletuste meeleolu nukker, vahel sünge, oluline märksõna "kaugus"; looming impressionistlik; luulekogu "Kauged rannad"(palju sonette); teda on nim ka saartelaulikuksrand, meri, linnud jms; esindatud kõik aastaajad
Seetõttu, et ta niimoodi mõistis olid tema teosed sajandi jagu keelatud, sest ta näitas ja kujutas inimest mängukannina oma kätes, keda on vallutanud saladuslikud jõud. Poe püüdis neid jõude lahti seletada oma vaatenurgast. Kuid seda peeti sel ajal moraalituks. 4.Tänu prantsuse luuletajale Ch. Baudelaire'le (loe: bodläär), kes tõlkis Poe loomingut jõudis see kaa euroopa lugejateni. Eesti lugejateni jõudis Poe 1903. aastal tänu J. Aavikule. Tänu Poe'le hakkasid arenema ulme-, krimi- ja õuduskirjandus. Poe mõistis, et ELU on ilus kuid seda ilu tabab inimene vaid "kurja tehes".
õpetajana. Siis leidis ta aga, et Tartu meeldis talle rohkem ning pöördus jällegi sinna tagasi. Erinevates Tartu koolides oli ta õpetaja kuni aastani 1940. Samal ajal, kui Johannes oli Tartus õpetaja, oli ta ka Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi nõunik. Rootsi kolides oli ta ülikoolides assistendina ning 1952- 1955 oli ta riiklik stipendiaat. 6 Keeleuuenduse mõju ja tegevus Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamisel. 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise. Ta esitas mitmeid uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, eestipärastamise alal. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu, mis peamiselt olid soome keelest. Samuti ka murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on umbes 30 läinud eesti keelepõhisõnavara hulka. Osad sellised sõnad on näiteks embama, laip, mõrv, laup, lünk, meenutama
Tema unistuseks on arendada eesti keel niisama sõnavararikkaks, nagu seda olid teised kultuurkeeled. Keeleuuendusliikumise tõusuperiood landeb aastaisse 1912 1926, millal Aavik esitas oma põhilised ettepanekud eesti keele struktuuri uuendamiseks ja sõnavara rikastamiseks ning demonstreeris tõlketeoseis keeleuuendite ja uute sõnade kasutamist keeles. Neist mõjutegureist, mis andsid Aavikule tõuke uuendada ja rikastada eesti keelt, tuleb ennekõike esile tõsta tema täheldavat soome keele oskust ning harrastust. Teiseks faktoriks, mis suunas Aavikut keeleuuendamise teele, oli prantsuse keel, mida ta perfektselt valdas. Kui Aavik alustab 1911. a. suvel Kuressaares laiadast keeleuuenduslikku tegevust, tekib tal "idee võtta massiliselt eesti keelesse soome laensõnu. Ta esitab
süsteemsus koos loogilise selgusega; otstarbekohasus (süsteemne, eranditu, järjekindel, loogiline); rahvakeel (ühine ja ühtne rahvuskeel). Veski vaatles keelt süsteemina. Üksikküsimuste lahendamisel pidas silmas keelt kui tervikut, rõhutades, et muutmine toimugu kindla plaani alusel. Sarnasused Aavikuga: põllupidaja rahva aeglaselt arenev maakeel ei suuda enam edeneva elu nõudeid rahuldada, mistõttu tuleb seda arendada. Vastupidiselt Aavikule leidis Veski, et eesti keele edasiarendamiseks vajalikud seadused peituvad meie keeles eneses. Veski omapärasuspõhimõte: võtta kõik meie keelest enesest – ei tähenda siiski absoluutset laenamise eitust. Võõrsilt võetud puhul toonitas ta aga kooskõlastatust ja ühtesobivust meie keele põhialustega. Semantikas sõnade ühetähenduslikkus, Aavikule heidab ette, et see ei tee vahet rõivas ja riie, mõju ja toime (mitmetähenduslikkus on keele sõnavara norm nähtus).
Ta töötas Tartu Ülikooli eesti keele lektorina aastail 1920-1938, eesti keele professorina aastail 1944-1955, ENSV TA akadeemik aastast 1946, 1914. aastast alates oli ta Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretär. Koostas õigekeelsussõnaraamatu Johannes Aavik (8. detsember (vana kalendri järgi 26. november) 1880 Saaremaa 18. märts 1973 Stockholm) oli eesti keeleteadlane. Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamisel. 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise; oma programmi peajooned esitas ta artiklis "Tuleviku Eesti-keel" ("Noor-Eesti" IV albumis). Propageerides kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi, esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 191225 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-
annaabi.ee 
