Materjali l −l 0 ∆l lineaarmõõtmete muut avaldub: = =α 1 ( T −T 0 ) =α 1 ∆ T α 1 - joonpaisumise l0 l0 tegur ∆V =α v ∆T α v - ruumpaisumise tegur, isotroopsete Analoogiliselt ruumala muut V0 materjalide korral võrdne 3 α 1 . Atomaarsel tasemel on paisumine aatomitevahelise kauguse suurenemine. Seda on võimalik selgitada aatomite potentsiaalse energia sõltuvusega aatomite vahelisest kaugusest. Tasakaalulisele aatomivahelisele kaugusele 0K juures vastab r0. Kõrgematele temperatuuridele vastavad vibratsiooni energiad E1, E2 jne. Koos energia kasvuga kasvab ka vibratsiooni amplituud. Potentsiaalse energia sõltuvus vahekaugusest on
Võnkeenergia ei oma igasugust väärtust. Võnkumis intensiivsus temp alanemisel väheneb, soojusmahtuvus väheneb. madalatel temp kasvab soojusmahtuvus kiiresti C=AT3.suurim soojusmahtuvus on polümeersetel materjalidel, väiksem keraamilistel ja metallidel. Al on metallidest suurem. Soojuspaisumine- osa materjale paisub temp tõusul. Atomaarsel tasemel tähendab materjali paisumine aatomitevahelise kauguse suurenemist, selgitatakse aatomite potentsiooalse energia sõltuvusega aatomite vahelisest kaugusest. Koos energi kasvuga kasvab ka vibratsiooni amplituud. Kuna potentsiaalse energia sõltuvus vahekaugusest on ebasümmeetriline, siis suureneb temp tõusul ka keskmine vahekaugus. Mida tugevam on sida aatomite vahel, seda järsem ja kitsam on potentsiaali auk. Suurim paisumine esineb polümeeridel, väiksem metallidel, veel väiksem keraamilistel materjalidel
ja väikese amplituudiga. Naaberosakeste võnkumine on omavahel seotud, kritallis tekib lainetus. Võnkeenergia ei oma igasugust väärtust. Võnkumis intensiivsus temp alanemisel väheneb, soojusmahtuvus väheneb.madalatel temp kasvab soojusmahtuvus kiiresti C=AT3.suurim soojusmahtuvus on polümeersetel materjalidel, väiksem keraamilistel ja metallidel. Al on metallidest suurem. Soojuspaisumine- osa materjale paisub temp tõusul. Atomaarsel tasemel tähendab materjali paisumine aatomitevahelise kauguse suurenemist, selgitatakse aatomite potentsiooalse energia sõltuvusega aatomite vahelisest kaugusest. Koos energi kasvuga kasvab ka vibratsiooni amplituud. Kuna potentsiaalse energia sõltuvus vahekaugusest on ebasümmeetriline, siis suureneb temp tõusul ka keskmine vahekaugus. Mida tugevam on sida aatomite vahel, seda järsem ja kitsam on potentsiaali auk. Suurim paisumine esineb polümeeridel, väiksem metallidel, veel väiksem keraamilistel materjalidel.
mõlemale Aatomil on võimalikud kaks sideme moodustamise mehhanismi: 1) Side tekib kahe ühe elektronilise aatomorbitaali kattumisel H + H HH 2) Side tekib ühe aatomi kahe-elektronilise aatomorbitaali ja teise aatomi vaba orbitaali kattumisel H+ + H- HH 1. Keemilise sideme energia Keemilise sideme energia - molekuli moodustumisel aatomitest vabanev energia Aatomitevahelise sideme lõhkumiseks on vaja kulutada energiat. sideme energia, ühik kJ/mol Näide: H molekuli tekkimisel eraldub energiat DH = -431,7 kJ/mol Üksikute H-aatomite eraldamiseks molekulist vajaminev energia ei ole sama (ühe H aatomi eraldamise järel orbitaalide ümberpaiknemine, valentsnurga muutus Sideme energia on kahe aatomi ühinemisel eralduv energia, mitte kahe lihtaine molekuli reageerimisel eralduv energia.
Väikseim võnkeenergia ühik kannab nimetust foonon. Kuna võnkumiste intensiivsus temperatuuri alanemisel väheneb siis väheneb ka soojusmahtuvus. 0 K lähedal saab ta peaaegu võrdseks nulliga. Suurim soojusmahtuvus on polümeersetel materjalidel, väiksem keraamilistel materjalidel ja metallidel. Metallidest on suurim soojusmahtuvus alumiiniumil. Soojuspaisumine Suurem osa materjale paisub temperatuuri tõusul. Atomaarsel tasemel tähendab materjali paisumine aatomitevahelise kauguse suurenemist. Seda on võimalik selgitada aatomite potentsiaalse energia (sidemeenergia) sõltuvusega aatomite vahelisest kaugusest (joon 13-2a). Kõrgematele temperatuuridele vastavad vibratsiooni energiad E1, E2 jne. Koos energia kasvuga kasvab ka vibratsiooni amplituud näidatud nooltega. Kuna potentsiaalse energia sõltuvus vahekaugusest on ebasümmeetriline, siis suureneb temperatuuri tõusul ka keskmine vahekaugus (vastavalt r1, r2 jne)
Väikseim võnkeenergia ühik kannab nimetust foonon. Kuna võnkumiste intensiivsus temperatuuri alanemisel väheneb siis väheneb ka soojusmahtuvus. 0 K lähedal saab ta peaaegu võrdseks nulliga. Suurim soojusmahtuvus on polümeersetel materjalidel, väiksem keraamilistel materjalidel ja metallidel. Metallidest on suurim soojusmahtuvus alumiiniumil. Soojuspaisumine Suurem osa materjale paisub temperatuuri tõusul. Atomaarsel tasemel tähendab materjali paisumine aatomitevahelise kauguse suurenemist. Seda on võimalik selgitada aatomite potentsiaalse energia (sidemeenergia) sõltuvusega aatomite vahelisest kaugusest (joon 13-2a). Kõrgematele temperatuuridele vastavad vibratsiooni energiad E1, E2 jne. Koos energia kasvuga kasvab ka vibratsiooni amplituud näidatud nooltega. Kuna potentsiaalse energia sõltuvus vahekaugusest on ebasümmeetriline, siis suureneb temperatuuri tõusul ka keskmine vahekaugus (vastavalt r1, r2 jne)
elektridipoolide. Väga tõenäoline on, et elektronide negatiivne laeng on mingil hetkel rohkem paigutunud aatomi ühele küljele (joon. 3.33). Konkreetse aatomi puhul võib fluktuatiivse dipooli (elektronlaengu assümeetrilisuse) teke olla põhjustatud ka ainult elektronide liikumisest ümber tuuma tekkinud nende paigutuse juhuslikkusest. Ligidaste aatomite fluktuatiivsed dipoolid asuvad üksteisega koosmõjju ja tulemuseks on nõrga aatomitevahelise mittesuunatud sideme teke (joon. 3.32). Fluktuaalsetel dipoolidel on suur osa inertgaaside veeldamisel ja tahkestamisel väga madalatel temperatuuridel ja kõrgetel rõhkudel. Tabelis 3.34 on toodud erinevate inertgaaside sulamistäpid ja keemistemperatuurid. Inertgaaside sulamis- ja keemistemperatuuride kõrgenenemine inertgaasi aatomsuuruse (kohanumbri perioodilises süsteemis) suurenemisel on põhjustatud tugevate sekundaarsete sidemetega suurema aatomsuurusega inertgaasides, kus
materjalidel ja metallidel. Metallidest on suurim soojusmahtuvus alumiiniumil. 13.1.2 Soojuspaisumine Suurem osa materjale paisub temperatuuri tõusul. Materjali lineaarmõõtmete muut avaldub: kus ja algpikkus ja algtemperatuur; ja lõpp-pikkus ja lõpptemperatuur; joonpaisumise tegur. Analoogiliselt ruumala muut: Ruumpaisumise tegur on isotroopsete materjalide korral võrdne 3. Atomaarsel tasemel tähendab materjali paisumine aatomitevahelise kauguse suurenemist. Seda on võimalik selgitada aatomite potentsiaalse energia (sidemeenergia) sõltuvusega aatomite vahelisest kaugusest (joon 13-2a). Tasakaalulisele aatomitevahelisele kaugusele 0K juures vastab . Kõrgematele temperatuuridele vastavad vibratsiooni energiad , jne. Koos energia kasvuga kasvab ka vibratsiooni amplituud näidatud nooltega. Kuna potentsiaalse energia sõltuvus vahekaugusest on ebasümmeetriline, siis suureneb temperatuuri tõusul ka
metallidel. Metallidest on suurim soojusmahtuvus alumiiniumil. 11.1.2 Soojuspaisumine Suurem osa materjale paisub temperatuuri tõusul. Materjali lineaarmõõtmete muut avaldub: l- l0/l0=l/ l0= l(T-T0) = lT kus l0 ja T0 algpikkus ja algtemperatuur; l ja T lõpp-pikkus ja lõpptemperatuur; l joonpaisumise tegur. Analoogiliselt ruumala muut: V/ V0= vT Ruumpaisumise tegur v on isotroopsete materjalide korral võrdne 3l. Atomaarsel tasemel tähendab materjali paisumine aatomitevahelise kauguse suurenemist. Seda on võimalik selgitada aatomite potentsiaalse energia (sidemeenergia) sõltuvusega aatomite vahelisest kaugusest (joon 11-2a). Tasakaalulisele aatomitevahelisele kaugusele 0K juures vastab r0. Kõrgematele temperatuuridele vastavad vibratsiooni energiad E1, E2 jne. Koos energia kasvuga kasvab ka vibratsiooni amplituud (näidatud nooltega). Kuna potentsiaalse energia sõltuvus vahekaugusest on ebasümmeetriline, siis suureneb temperatuuri
2. Mikrokôvadus,GPa 28 23 21 15,5 12 3. Yuongi moodul,GPa 494 492 446 406 385 4. Nihkemoodul, GPa 196 195,5 180 161 152 6 5. Soojuspaisumine,10 /K 10,74 10,39 10,9 6. Paindetugevus,MPa 570 550 360 270 250 Mikrokôvadus iseloomustab aatomitevahelise sideme tugevust karbiidis. Mik- rokôvadus on maksimaalne stehhiomeetrilise koostisega karbiidis ja väheneb süsiniku o sisalduse vähenedes. Mikrokôvadus sôltub ka temperatuurist. Kuni 800 C-ni tempera- tuuri tôustes mikrokôvadus väheneb lineaarselt ja seejärel väheneb järsult. Sama seaduspärasus on kehtiv ka kôvaduse kohta, mille langus on veelgi kiirem.
(Hm
annaabi.ee 
