Tartu Ülikool
Sotsiaaliaalteaduste valdkond
Haridusteaduste instituut
Õppekava: Klassiõpetaja
Karbi Barbi
VIIVITAMINE ÕPETAJAKOOLITUSE ÜLIÕPILASTE SEAS
seminaritöö
Juhendaja : prof Herbert Ving
Tartu 2018
Sissejuhatus
Prokrastinatsioon on laialt levinud eneseregulatsiooni häire ( Steel ,
2007). See nähtus hõlmab teadmist, et mingi kohustus on vaja
kindlal ajaperioodil sooritada , kuid sellest hoolimata ei suudeta end
piisavalt motiveerida, et ülesanne õigel ajal ära teha (Senécal,
Koestner, & Vallerand, 1995). Tegu on ennasthävitava
harjumusega, mis raskendab hakkama saamist õpingutega, tööga ja
isikliku eluga (Beswick, Rothblum, & Mann ., 1988). Eesti keelne
termin on „viivitamine“ aga varasemas teaduskirjanduses (Aus, Arro , Jõgi, & Malleus, 2014; Joonas , 2014), on kasutatud ka
võõrkeelset sõna prokrastinatsioon. Käesolevas töös kasutatakse
mõlemat sõna sünonüümina.
Prokrastineerijatel ( indiviidid , kes kasutavad prokrastineerivat
käitumist, ehk lükkavad oma tegevusi edasi) on keeruline oma plaane ellu viia, mistõttu nad tunnevad , et on iseendid alt vedanud.
Ülesande sooritamine viimasel minutil tekitab pingeid, mistõttu ei
suudeta õnnestumisest rõõmu tunda (Burka &Yuen, 2008).
Varasemad uurimused on näidanud, et prokrastineeriv käitumine on
ülikoolides laialt levinud nähtus (Beswick et al., 1988; Joonas,
2014; Širin, 2011). Beswick jt (1988) uurisid psühholoogia esimese
Kõik kommentaarid