Väljasurnud roomajad
Roomajate põlvnemine.
Umbes 300 miljonit aastat tagasi olid kõik kahepaiksete jaoks
kõlblikud maismaa-osad nende poolt piisavalt asustatud. Jäid veel
teised, kuivemad alad. Neid said endale elupaigaks võtta ainult
kahepaiksete järglased - roomajad. Kuid vee-elulise vastse
kaotamiseks, kuiva naha saamiseks, kopsude keerukamaks muutumiseks
ja organismi teisteks ümberehitusteks läks vaja umbes 70 miljonit
aastat. Roomajad tekkisid umbes 250 miljonit aastat tagasi.
Maismaa kuivad osad, kuhu asusid elama
roomajad, olid laialdased ja mitmekesised . Kohastumise käigus
arenesid roomajatel mitmesugused omadused. Hiljem asustasid roomajad
vee ja tekkisid ka lendavad sisalikud.
Roomajate õitseng kaasnes
ürgkahepaiksete väljasuremisega. Algas roomajate valitsemisaeg , mis
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-10-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
janzap
Õppematerjali autor
vaevaline. Esimesed algelised soontaimed on leitud Hilis-Silurist. Selgroogseist elas rohkesti algelisi kalalaadseid lõuatuid ja kõhrkalu. Meriliiliad on pähikust ehk napast (joonis) ja sellest ülepoole ülatuvatest käsihaarmetest koosneva lehvikutaolise kehaga okasnahksed. Osadel on ka vars (joonis), millega meriliilia kinnitus põhjale, varretud olid võimelised ujuma ja roomama. Pikkus koos varrega on kuni 1 meeter, väljasurnud liikidel kuni 2 meetrit. Vanimad meriliiliate kivistised on leitud Alam- Ordoviitsiumist. Kõhrkalu (Chondrichtyes) (haid, raid jt) eristab luukaladest neile iseloomulik kehakuju, kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused. Algelisemateks kõhrkaladeks olid Devoni ajastul elanud rüükalad, kes on oma nime saanud nende keha katva paksu monoliitse rüü järgi. Lõugadel neil hambaid ei olnud, toitu haarasid nad lõugade teravate servadega. Suurimate
Hilis-Paleosoikumi mere-elustik ei erinenud eriti Hilis-Devoni omast, välja arvatud mõnede gruppide puudumine, kes surid välja Hilis-Devonis. Muutused maismaal olid palju suuremad. Sellel ajastul arenesid välja paljud hämmastavalt kaasaegse välimusega putukaliigid ning paljud erinevad eostaimed ulatuslikes soodes, kus nad moodustasid söeladestuid. Need taimed hiljem taandusid ning neid asendasid paljasseemnetaimed, mis asustasid hiljem kogu maismaa. Samal moel asendasid arenenumad maismaa roomajad kahepaikseid, kes nagu eostaimedki sõltusid veekogudest. Mereelustik Mõned mereelustiku grupid ei taastunud kunagi peale Hilis-Devoni väljasuremisest. Näiteks tabulaadid ja stromatoporaadid ei saavutanud enam ökoloogiliselt tähtsat rolli. Teisalt suutsid ammoniidid taas paljuneda ja mitmekesistuda. Samuti säilisid Devonist kiired kiskjad: haid ja kiiruimsed kalad. Varsti peale Karboni algust kadusid rüükalad - Devoniaegsete merede valitsejad. Rüükalade ja ka teiste samalaadsete
James Hutton rääkis Maa pidevast muutumisest, mille algust ei ole nähtud ja lõpust võib ainult unistama jääda. Maad kujundavad protsessid on pidevad. Seda ideed arendas edasi Lyell, kes käis välja selle, et täna toimuvad protsessid viivad pika aja jooksul suurte muutusteni (nagu selle eksamiks õppiminegi). 5. Mis on katastrofism? G. Cuvier uuris loomade anatoomiat ja fossiile. Leidis settekivimite erinevatest kihtidest erinevaid fossiile need pidid väljendama väljasurnud loomi, kes katastroofi tõttu hukkusid. Kui välja sureb, siis küll Jumal uue loob. Ei uskunud, et liigid muutuvad, kuna erinevate kehaosade vahel on erinevused liiga suured. 6. Millise eluslooduse omaduse seletamist pidas Darwin evolutsiooniteooria kõige olulisemaks ülesandeks? Adaptsioon liikide kohastumine keskkonnaga. Tuleb seletada, miks liigid muutuvad ja mis on need protsessid, mis sunnivad liike muutma. Kuna selgeid ja arusaadavaid põhjuseid polnud, uuris edasi
Inimese mõju tugevnemine loodusele Kauges minevikus reguleeris inimeste arvukust maa peal toit selle hankimine ja kättesaadavus. umbes 2 miljonit aastat tagasi kui inimesed toitusid metsikutest taimedest ja jahtisid metsloomi, suutis biosfäär st. loodus ära toita ca 10 miljonit inimest st. vähem, kui tänapäeval elab ühes suurlinnas. Põllumajanduse areng ja kariloomade kasvatamine suutsid tagada toidu juba palju suuremale hulgale inimestest. inimeste arvukuse suurenemisega suurenes ka surve loodusele, mida inimene üha rohkem oma äranägemise järgi ümber kujundas. Kiviaja lõpuks elas Maal ca 50 milj. inimest. 13. sajandiks suurenes rahvaarv 8 korda 400 milj. inimest. Järgneva 600 aasta jooksul, st. 19. sajandiks rahvaarv kahekordistus ning jõudis 800 miljoni inimeseni. Demograafiline plahvatus 19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid