Eesti keele eksami kordamine Ilukirjandus Jaguneb eepikaks (proosa), lüürikaks (luule) ja dramaatikaks (näitekirjandus). Lisaks on ka lüroeepika. Eepika- Jutustava sisuga, objektiivselt tõepärased või tinglikult tõepärased sündmused, olukorrad ja tegelased. Lüürika- Kirjaniku elamuste subjektiivne kujutus, seotud kõne, värsivorm, luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused ja mõtted. Dramaatika- Dialoogi vormis, vastuolud ja konfliktid, sündmuste rida, mõeldud etendamiseks. Lüroeepika- Lüürika ja eepika segu, jutustava sisuga, tundeküllane. Eepika jaguneb: Suurvormid: eepos, romaan Väikevormid: jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot Eepos- ulatuslik luulevormiline jutustav teos. Romaan- probleemiderohkus, palju tegelasi, ...
tas ta kooselu Dora Dymantiga. Enamik Kafka eluloost lähtuvaid kirjanduseuurijaid on seisukohal, et need kaks konflikti konflikt isaga ja konflikt naistega olid Kafka loomingu jaoks pöördelise tähtsusega. Oma eluajal avaldas Kafka vaid ükskuid novelle ja esseid. Suurem kuulsus saabus peale surma, kui tema sõber Max Brod avaldas Kafka käsikirjalise pärandi, mille autor ise oli mää- ranud põletamisele. Kafka looming jaguneb kahte suurde gruppi: novellid ja romaa- nid. Kui esimestest osad ilmusid juba Kafka eluajal, siis kolm lõpe- tamata romaani «Ameerika», «Protsess» ja «Loss» on ilmunud postuumselt. Olulisemad eesti keeles avaldatud teosed: Franz Kafka «Ameerika. Protsess. Loss» (Tallinn: Eesti Raamat 1987). Franz Kafka «Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood» (Varrak 2002). Mõneti põhjendatud on pidada Kafkat just lühivormide meistriks, ning vastandada tema teravas, kujundlikus, kohati ka absurdses
Raamatu teise poole moodustavad südamlikud ja elavalt kirja pandud linnututvustused liikide kaupa: meri-, kala-, tõmmu- ja naerukajakad, tiirud, hahk, tõmmuvaeras, tuttvart, rohukoskel, ristlind (ristpart), meriski, kivirullija, tilder, rüüt ja tutkas. Vilsandi, selle linnustik, kuid ilmselt mitte vähem ka sealne värvikas tuletorniülem Artur Toom on köitnud ka kirjanik August Mälku. Vilsan- dilt on ta saanud olulise tõuke rannaainestiku kujutamiseks oma romaa- nides ja novellikogus "Rannajutud" (Vinkel 1997: 97). 1932. aastal ilmus Mälgult Päevalehes olukirjeldus "Lindude riigis". Samal suvel veetis kir- janik puhkuse Vilsandi linnuriigis Alumisele Vaikale paigutatud pul- danvarjendis linde vaadeldes; neile tähelepanekutele tugineb enamik kogumikus "Jutte lindudest" (1934) avaldatud linnulugudest. Neis juttu- des leidub vahetu loodusvaatluse edasiandmise kõrval nii fiktsiooni kui antropomorfiseerimist
aina võidab, mida peidetum on algselt nende lõplik lähenemisviis. Teinekord jääb see lahenemine just sama iseärasuse tõttu siiski ka üldse tulemata. Tammsaare on tihti liialt relativist, et anda lugejale kätte selge juhis, kas naerda või nutta, kas võtta midagi tõeks või naljaks (skepsis). Meie aga ütleme sel puhul, et ta lihtsalt veiderdab, harrastab sõnademängu. Suuremal või vähemal määral leiame kirjanikul säärast käitumist ka kõigis hilisemais romaa- nides; väga ilmekalt näiteks ,,Tõe ja õiguse" viimases osas, mille nukker mälestuste-lüürika varjundab kogu teost (skepsis elumõtte suhtes). Kõige selgem oma kavatsustelt on kirjanik vist küll ainult ,,Tõe ja õiguse" IV-s köites, Karini romaanis. Siin on vähemasti otsekohe selge, et loeme tüüpiliselt satiirilist teost. Ühiskonnasatiirilist teost, mille peategelaseks on tõstetud naine satiirialuse keskkonna tüüpilisemast kihist
annaabi.ee 
