Osoonikihi hõrenemine
Katrin Aibast
12.B
Osoonikiht
O₃
2022 km kõrgusel
umbes 3 mm paks ehk
300 DUd (Dobsoni ühikut)
märtsisaprillis kõige
paksem
oktoobrisnovembris
kõige õhem
maailmas max 675 DUd
Antarktika kohal 100 DUd
181 DU (20. dets 2007)
Osoonikihti kahandavad
ained
kloori ja broomiühendid nagu klorofluorosüsivesinikud (CFC)
haloonid
freoonid
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-04-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
16 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
katrin Aibast
Õppematerjali autor
klorofluorosüsivesinikud (CFC-dena), haloonid ning teised külmutusseadmetes, aerosoolides, tulekustutites, lahustites, kahjuritõrjes, vahutekitajatena kui ka muudel otstarvetel kasutatavad tööstuslikud kemikaalid. Osoonikihti kahandavad ained on lenduvad ja väga püsivad, mis tähendab, et nad jõuavad stratosfääri, kus asub ka osoonikiht ja jäävad sinna olenevalt ainest väga pikaks ajaks. Näiteks CFC-12 püsib atmosfääris 102 aastat ja haloonid kuni 85 aastat. Igasugune osoonikihi kahjustamine toob kaasa UV-B kiirguse hulga suurenemise ja negatiivse mõju, isegi kui muud tegurid jäävad samaks. Kiirguse hulka võib piirata troposfääris asuv osoon ning ka aerosoolid ja pilved. Viimastel aastakümnetel on kahjuliku kiirguse Maani jõudmist vähendanud õhusaaste, kuid kui pingutus puhastada meie atmosfäär heitgaasidest kannab vilja, see kaitse kaob. Osoonikihti kahandavate ainete tootmise ja kasutamise lõpetamiseks ning järkjärguliseks kasutuselt kõrvaldamiseks
allotroopne modifikatsioon O3 Geofüüsikaliselt on osoonikiht 10-50 km kõrgusel maapinnast Maad ümbritsev osooni ehk "trihapniku" kiht Osooni leidub atmosfääris alates maapinnast kuni 90 km kõrguseni Suurim osooni kontsentratsioon on 20-26 km kõrgusel, kõrgemal kui 60 km leidub teda väga vähe kogu atmosfääris olev osoon moodustaks normaaltingimustel maapinnale kokku kogutuna 3-5 mm paksuse kihi. Üldist osoonikihi kohta Osoon on hapniku allotroofne modifikatsioon. Ta tekib siis, kui hapnikust juhtida läbi elektrilahendus. 1785 aastal tähendas hollandi teadlane Martin van Marum elektrostaatilise masina töötamisel mingit erilist värskendavat lõhna. "Elektri lõhn" oli ühtlasi tugev oksüdeerija. Sedasama märkasid ka teised elektrimasinaga eksperimenteerijad. Osooni liikumine atmosfääris Kõige enam tekib osooni atmosfääris ekvaatori läheduses,
Osoonikiht Osoon moodustab Maa ümber efektiivse kaitsekilbi, mis on õrn ja kergesti purustatav. See paikneb 20 kuni 50 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hõreda kihina. Osoonikiht absorbeerib suurema osa kosmosest tulevast ultraviolettkiirgusest ega lase sellel jõuda maapinnale, kus see võiks kahjustada kõiki eluvorme. Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suurem on kahju, mida ta võib põhjustada kõigele elavale, ning seda paremini neelab seda osoonikiht. Osoonikihi hõrenemine toob kaasa kahjuliku ultraviolettkiirguse hulga suurenemise. Kiirguse hulka võib piirata troposfääris asuv osoon ning ka aerosoolid ja pilved. Viimastel aastakümnetel on kahjuliku kiirguse Maani jõudmist vähendanud õhusaaste, kuid kui pingutus puhastada meie atmosfäär heitgaasidest kannab vilja, see kaitse kaob. Kahjuliku kiirguse hulga suurenemist on märgitud ka osoonikihi aktiivse lagunemise tsoonis. Osooniauk 20
Freoone kasutatakse: külmutusseadmetes, vahu tekitamiseks olmekeemias (aerosoolid), nehitusmaterjalide tööstuses, õhukonditsioneerides ja mujal (Parts i.a). Osoonikiht on unikaalne ja iseloomulik ainult meie planeedile, moodustades Maa ümber kaitsekilbi, mis kaitseb inimest ja keskkonda Päikeselt tuleva kahjuliku ultraviolettkiirguse eest. Osoonikiht paikneb 1050 kilomeetri kõrgusel stratosfääris hästi hõredalt, nii et kokkusurutuna küüniks selle paksus vaid mõne sentimeetrini. Osoonikihi hõrenemine avastati 1970-ndatel pooluste kohal, kuid hõrenemine toimub sesoonselt kõigis geograafilistes piirkondades (Jürgens i.a). Pikka aega arvati, et muutused osoonikihis on üksnes looduslikud, kuid kartused inimmõju kahjulikust toimest said teatavaks üsna varsti (Parts i.a). Hõrenemist põhjustavad fluori, kloori või broomi sisaldavad süsivesinikud. Neid ühendeid kasutatakse külmutusseadmetes; konditsioneerides; vahutekitajatena nt vahtfenoplasti, polüuretaani jne
Robert Ginter Osooni augud Referaat Juhendaja: Kalle Truus Tallinn 2015 Sissejuhatus Maailmas süvenevad globaalprobleemid. Need ei mõjuta enam üksikuid inimgruppe ja ökosüsteeme, vaid hõlmavad kogu maakera. Atmosfääris suureneb antropogeensete saasteainete hulk. Kuigi nende sisaldus õhus on suhteliselt väike, mõjutavad need oluliselt atmosfääris toimuvaid protsesse. üheks globaalprobleemiks on kujunenud atmosfääri saastatusest tingitud osoonikihi õhenemine. Osoonikiht on kaitseekraan, mis neelab suure osa elusloodusele ohtlikust ultraviolettkiirgusest. Osoon on kogu eluslooduse seisukohalt väga vastuoluline ja tähtis gaas. Stratosfääris moodustavad osooni molekulid osoonikihi, mis kaitseb elusloodust surmava annuse ultraviolettkiirguse eest. Osoonikihi tekkimine oli väga tähtsaks elusorganismide arengu eelduseks. Seepärast on väga oluline saada võimalikult palju infot osoonikihi olukorra ja seda mõjutavate tegurite kohta.1
tekkeprotsess on kaheastmeline. Esmalt laguneb hapniku molekul UV-kvandi toimel. Pärast lagunemist liitub üksik hapniku aatom hapniku kaheaatomilise molekuliga, moodustades osooni kolmeaatomilise molekuli.Osoonikiht kaitseb Maa organisme ultraviolettkiirguse eest. Kui osoonikihti ei oleks, oleks elu Maa peal jäänudki ookeanide sügavamatesse kihtidesse.Osoonikiht ei koosne peamiselt osoonist. Osooni kontsentratsioon on seal lihtsalt kõrgem kui mujal: umbes üks sajast tuhandest osoonikihi molekulist on osooni molekul. Ultraviolettkiirguse ohtlikkusest Alles nüüd, kus nahavähi ja pahaloomulise pigmentkasvaja melanoomi esinemissagedused arenenud riikides kasvavad, on inimeste hoiatamine liigse UV-kiirguse eest saanud üheks vähivastaste programmide koostisosaks. Arstide arvates eksisteerivad kõigi lainepikkuste UV- kiirgusel naha suhtes negatiivsed kõrvaltoimed. Viimased võivad olla kas lühiajalised
Eesti Maaülikool Põllumajandus ja keskkonnakaitse instituut Referaat Eesti osa osoonikihi hõrenemises, probleemid ja tagajärjed Tartu 2008 Sisukord: 1.Osoon ja osoonikiht.....................................................................................................3 2.Osoonikihi hõrenemise põhjustajad ja tagajärjed........................................................3 3.Osoonikihi hõrenemine maailmas...............................................................................4 4.Osoonikihi hõrenemine Eestis.....................................................................................5 5.Osoonikihi ja seda kahjustavate ühendite seire Eestis................................................ 7 6.Osoonikihi paksus Eesti kohal.................................................................................... 8 7.Osoonikihi kaitsmine Eestis ja probleemid.........................
SISSEJUHATUS Osoon on kolmest hapniku aatomist koosnev molekul. Atmosfääri alumistes kihtides on osoon ohtlik saastaja, olles sudu ja happevihmade üks koostisosa. Keskmiselt 30 km kõrgusel maapinnast stratosfääris moodustuvad osoonimolekulid ultraviolettkiirguse (UV) toimel, tekkinud osoonikiht kaitseb atmosfääri alumisi kihte UV-kiirguse eest. Kaitsev toime seisneb tema võimes neelata UV- kiirgust. Möödunud sajandi jooksul on kerkinud esile globaalse olulisusega probleem osoonikihi hõrenemine inimtegevuse tõttu paisatud keemiliste elementide tulemusel. Osoonikihi hõrenemine võib endaga kaasa tuua osooniaukude kujunemise, kus keemilised elemendid lagundavad osooni molekuli hapniku molekuliks ja üksikuks vabaks radikaaliks. Osooniaukude teke mõnevõrra erineb üldise osoonikihi hõrenemise protsessist. See tuleneb aukude tekke piirkondade iseärasustest. 1. OSOONIAUKUDE TEKKIMINE
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid