Oli ka teisi projekte, millega ta samal ajal tegeles, kuid tuhatoos oli alati tal mõttes. Kui ta selle lõpuks valmis disainis oli lõpptulemus väga elegantne ja täiesti erinev tavapärastest tuhtoosidest. Kahjuks oli see liiga teitsugune, et see rahvale meeldiks. Selline lugu pühendumusest karaktiseeribki Enzo Mari karjääri kõige rohkem. Disainerina on ta liiga esoteeriline et saavutada kommertsliku edu, mida naudivad ta 20 sajandi II poole kolleegid nagu Ettore Sottsass ja Joe Colombo. Kuid ta suur pühendumus ja keerukus ta töödes on siiski taganud suurt austust ja imetlust disainerite liidus. 1952 -1956 , kui ta õppid Brera Akadeemias, Milanos, pidi ta elatist teenima visuaalse kunstnikuna. Samal ajal lõi Itaalias õitsele tööstusdisain ja Enzo Mari hakkas huvi tundma disaineri elukutse vastu. Ta lähenes disainile pigem teoreetiliselt, uurides selle rolli hetkelises kultuuris ning inimese kui kasutaja ja disaini vahelist suhet.
Kõik kommentaarid