eesmärgile suunatud käitumine, spontaanne. NeoBiheivoristid - loomad õppimisprotsessid, metodoloogiline vs radikal. Tolman - S-S teooria, käitumisel eesmärk, molaarne lähenemine, kognitiivsete protsesside mõju. Hull - loogiline positivism, mehhanistlik lähenemine, füsioloogilised muutujad. siimul drive vastus. Skinner- teadvust kui mittemat nähtust pole, operantne käitumine, kinnitus, keskkond, kinnituse defineerimine läbi käitumise efektiivsus. Geštaltpsühholoogid Wertheimer - phi-fenomeen, näiv liikumine. illusioon, et valgus liigub ühelt positsioonile teisele. Koffka - geograf. ja käitumislik keskkond. Köhler - tasakaal, pregnantsuse seadus. taju konstantsus. insight transpositsioon. Lewin - väljateooria. eluruu. sub reaalsus. grupidünaamik. Teadvustamata materjali ei saa mõjutada inimese käitumist <> psühhoanalüüs. Psühhoanalüüs - Freud - teadvuses represseeritud traumaatiline sündmus. seksuaalsus. vabade assotsiatsioonide meetod
3. Kas mõtteskeemide konstrueerimise tulemuseks õppimisel on üldjuhul mõtteskeemid, milles on nii ühis- kui ainulaadne osa. 4. Milline psühholoogide koolkond mängis olulist rolli kognitiivse psühholoogia ja kognitiivsete õppimisteooriate kujunemisel 20. sajandi alguses? Kognitiivse psühholoogia ja õppimisteooriate kujunemisele andsid olulise panuse Saksa geštaltpsühholoogid. 5. Mis tähenduses vaidlustasid geštaltpsühholoogia esindajad biheivioristlikud õppimise käsitused? Nad väitsid, et õppimist ei saa seletada ilma mõtlemise protsessita. 6. Millised on geštaltpsühholoogia põhiseisukohad taju iseloomu (vormi) ja selle kujunemise kohta? Inimestel on kalduvus anda tajutavale „hea vorm“. Uus mõttestruktuur sünnib ootamatu taipamisena, nn ahhaa’na. 7
Geštaltpsühholoogia (nt. M. Wertheimer, W. Köhler) – tekkis Saksamaal 20. sajandi alguses. Geštaltkoolkond lähtub ideest, et psüühilistele nähtustele on algusest peale omane terviklikkus ja struktureeritus. Psüühikanähtuste elemendid on määratud tervikuga – terviks on esmane ja selle osad sekundaarsed. Puudeks selle suuna juures oli geneetilise lähenemise eiramine, mistõttu tajude tekkeprotsess ja nende olemus, jäi tabamatuks. Geštaltpsühholoogid andsid märgatava panuse loomingulise mõtlemise ja sotsiaalpsühholoogiliste grupiprotsesside uurimisse. Kognitiivne psühholoogia (nt. H. Simon, A. Newell; J. Bruner) – tunnetusprotsesside kui infotöötluse uurimine. Maailma kohta teadmiste saamine, talletamine ja kasutamine eeldab meelte vahendatud andmete ja varasema kogemuse koosmõju. Kognitiivpsühholoogia saavutusi rakendatakse
rohkem olemasolevatele arusaamadele. Mõlemal puhul aga toimub seniste teadmiste ja mõtlemisstruktuuride ümberehitamine ning reorganiseerimine. See protsess on lõputu. See mudel kehtib põhijoontes ka õppiise kohta. Dewey väitiski, et õppimine on pidev kogemuse rekonstrueerimine. 3) Geštaltpsühholoogia osa kognitiivsete õppimisteooriate kujunemisel. Kognitiivse psühholoogia ja õppimisteooriate kujunemisele andsid olulise panuse Saksa geštaltpsühholoogid. Nad näitasid veenvalt, et tunnetades ümbritsevat maailma, interpreteerivad inimesed seda varasemate kujutluste põhjal. Sõltuvalt aktiveeruvast taustsüsteemist võivad ühe ja sama nähtusega kokkupuutuvad inimesed näha seda täiesti erinevalt. Ka probleemide lahendamine eeldab situatsiooni nägemist sobivate seoste valguses. See sünnib enamasti ootamatu avastusega ehk ahhaa-efektina. Gestaltistid näitas, et luues soodsad välised olud, saab õppimist avastuslikul teel kiirendada.
arvavad, et üldistused on vaid inimese mõttetegevuse produktiks. Seetõttu ei tuleks ka õpilastelt nõuda ühesuguseid teadmisi ning õpetaja kohuseks on luua õpilastele soodsad tingimused, et nad võiksid oma arusaamu konstrueerida. Geštaltpsühholoogia osa kognitiivsete õppimisteooriatekujunemisel. Kognitiivse psühholoogia ja õppimisteooriate kujunemisele andsid olulise panuse Saksa geštaltpsühholoogid. Nad näitasid veenvalt, et tunnetades ümbritsevat maailma, interpreteerivad inimesed seda varasemate kujutluste põhjal. Tajutu pole vastuvõetud informatsiooni koopia. Sõltuvalt aktiveeruvast taustsüsteemist võivad ühe ja sama nähtusega kokkupuutuvad inimesed näha seda täiesti erinevalt. Ka probleemide lahendamine eeldab situatsiooni nägemist sobivate seoste valguses. See sünnib enamasti ootamatu avastuse ehk ahha-efektina