DIdaktika Mandala (0)

Inimene on inimesele hunt
Igaüks on isemoodi . Inimesed on erinevad individuaalselt ja ka  rahvuslikult . On rahvaid, kes 
tunduvad väga sõbralikud ja saavad hästi üksteisega läbi, kuid eestlased pole midagi 
niisugust. Meie kõigi iseloom paneb meid üksteisele halbu asju tegema ja osad isegi elavad 
ainult selle nimel. Eriti kurjad on vanemad inimesed, kes enamus ajast kodus passivad. Nad 
riidlevad iga ettejuhtuvaga, kelleks tihtipeale on samasugune  naaber.
Miks  naabrite /inimeste suhted keeruliseks muutuvad? Need ei muutu, vaid need on keerulised 
juba enne, kui üksteisega tuttavakski saadakse. Eestlane ei oska  näha teistes häid omadusi 
ega ka neid kiita. Selline iseloom teeb inimese pahuraks, sest on vajadus suhelda ja kuna 
midagi head öelda ei osata, siis öeldaks halba.  Niisiis  ei saagi midagi paremat inimeste, 
vähemasti eestlaste, omavahelistest suhetest oodata.
Kas  headus  on ilmast kadunud või ei ole seda kunagi olnudki? Tänapäeval on raske headust 
leida, aga päris kadunud ta minu meelest siiski pole. Tundub, et headus on neis, keda ei 
pruugi alati tähele panna ja kes ise enda heategude eest tasu ei soovi. Kui võtta näiteks meie 
eepose „Kalevipoeg“, siis seal on heaks tegelaseks  siil , kes õpetab Kalevipoega, aga muidu 
loos esile ei tulegi. Võiks ju arvata, et Kalevipoeg peaks hea olema, aga tegelast, kes ilma 
põhjuseta  tapab ja vägistab naisi, ei saa kuidagi heaks nimetada. Võib-olla see ongi mõeldud 
näitamaks, et eestlased ei ole südamelt head.
Kust see halb alguse on saanud? Inimestel on juba vanast ajast saati olnud tavaks üksteisega 
konkureerida. See toob kaasa teisele allajäämise, mis tekitab kättemaksuhimu ja paneb 
inimese torisema, kuid ka teise võitmise, mis paneb inimese teistesse üleolevalt  suhtuma . 
Arvestades seda, kui kaua selline konkureerimine on püsinud, ei ole inimeste iseloom  sugugi  
üllatav. Eriti veel, kui juba lapsest saati seda inimesele peale surutakse, läbi õpitulemuste ja 
erinevate võistluste. Tundub, nagu inimestele meeldibki, et nende laps on kas üleolev või 
enesesse sulgunud, vastavalt sellele, kas on võidukas või mitte. Arvan, et inimesed, kes on 
suutnud  teistega  võistlemist enamjaolt vältida, on ka kõige heasüdamlikumad ja abivalmimad.
Häid inimsuhteid ei ole oma olemuse tõttu lihtne saavutada, kuid end käsile võttes ja halvad 
omadused maha surudes võib see siiski võimalik olla. Pole vaja märgata teistes  igat  halba 
asja, vaid tuleb rõhku panna headele asjadele. Inimene on inimesele hunt täpselt senikaua, 
kuni ta selle vastu midagi ette võtab.