suuruse määramisest. Antiikaja õpetlane Eratosthenes (276-194 eKr) suutis keskpäevavarju suhtelise pikkuse abil ära määrata Aleksandria ja Syene (tänapäeval Assuan) vahekauguse, millepärast vanaegiptlastel ja kreeklastel tekkis üsna õige ettekujutus maakera suurusest. Vahepeal kadus kreeklaste avastus unustuse hõlma, aga alles 16. sajandil hakati neid andmeid uuesti kasutama, sest meresõitjatele oli vaja õigeid kaugusi, et reise planeerida. Hollandi teadlane Willebrord Snellius võttis 17. sajandil kasutusele triangulatsioonimeetodi, mida ta rakendas esimest korda meridiaani kaare mõõtmiseks. 16. sajandi algul oli kirjeldanud sama asja ka tema kaasmaalane Gemma Frisius (1508-1555). Triangulatsioonimeetod rajaneb kolmnurkade omadustel, üksteisega külgnevate kolmnurkade võrgustiku rajamisel on vaja mõõta vaid mõni baasjoon ja nurgad, ülejäänu saab välja arvutada. See meetod võimaldab
aluseks. Valguse murdumisseadus Valgus ei muuda levimissuunda keskkondade lahutuspinnale risti langedes Valguse murdumine üleminekul vaakumist ainesse - langemisnurk, - murdumisnurk, c ja v - valguse kiirused vaakumis ja keskkonnas, n - keskkonna absoluutne murdumisnäitaja. Milline on aga seos langemis- ja murdumisnurkade vahel? Selle seose avastas Hollandi astronoom ja matemaatik Willebrord Snellius, kes 1621. aastal sõnastas valguse murdumisseaduse: valguse üleminekul ühest keskkonnast teise on langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe jääv suurus sinsin=const, Seda konstanti nimetatakse murdumisnäitajaks. Kui keskkond, kust valgus tuleb, on vaakum, siis on tegemist absoluutse murdumisnäitajaga n. Teistel juhtudel on tegemist suhtelise murdumisnäitajaga. Absoluutne murdumisnäitaja iseloomustab ainet samuti nagu selle tihedus või eritakistus. Absoluutne
läätsede optika. 1613 Galilei näitab päikesel olevate plekkide abil tema pöörlemist. 1614 John Napier avaldab esimese logaritmide tabeli. 1619 Kepler avaldab oma kolmanda seaduse (planeetide tiirlemisperioodi ruudud on võrdelised keskmiste kauguste (päikesest) kuupidega ). 1620 Francis Bacon avaldab teose "Novum Organum", väidab, et loodusseadused tuleb tuletada katsete abil. 1621 Willebrord Snellius avastab, et optiliselt hõredamast tihedamasse keskkonda leviv valgus murdub pinna normaali poole (murdumisseadus). 1622 William Oughtred leiutab arvutuslükati. 1632 Galilei avaldab "Kahe maailmasüsteemi dialoogi", kaitstes seal Koperniku ideid. 1633 Galilei, süüdistatuna ketserluses, ütleb lahti Koperniku vaadetest, neid käsitlev teos keelustatakse kiriku poolt. 1635 Henry Gellibrand avaldab oma avastuse: kompassinõel muudab
c keskkonnas = v , kus on valguse kiirus vaakumis ning valguse kiirus antud keskkonnas. Mida väiksem on valguse levimise kiirus keskkonnas, seda suurem on selle keskkonna absoluutne murdumisnäitaja. Lisaks eelpool toodud seadustele kehtib kiirteoptikas veel valguskiirte pööratavuse seadus, st kui peegeldunud või murdunud kiirtele vastassuunas lasta langeda teine kiir, siis see läbib sama tee, mis esimenegi, kuid vastupidises suunas. Willebrord Snel van Royen (1580-1626) oli hollandi astronoom ja matemaatik. Murdumisseaduse avastas tegelikult Ibn Sahl (940-1000), kes oli pärsia füüsik, matemaatik ja optikainsener. 18 3.3 Fermat' printsiip Valgus levib ühest ruumipunktist teise mööda sellist teed, mille läbimiseks kulutatud aeg on minimaalne. Pierre de Fermat /pj dfma/ (1601-1665) oli prantsuse matemaatik.
annaabi.ee 
