Sugu mees Perekond Vennad Mycroft Holmes Amet eradetektiiv Tegelaskuju autor Arthur Conan Doyle Sherlock Holmesi sümbolid Algselt kavatses Arthur Conan Doyle panna ta eesnimeks Sherrifold aga mõtles ringi ja nimeks sai Sherlock. Sherlock Holmes on peategelaseks 60 kriminaalloos. Tema eradetektiivikarjäär algas 1878. aastal ning kestis kuni 1903. aastani, mil ta jäi pensionile. Koostöö oma biograafi ja lähima sõbra doktor Watsoniga algas 1881. aastal. Alates 2002. aastast on Sherlock Holmes Royal Society of Chemistry auliige[1]. Oma tegelaskuju loomisel olid kirjanikul eeskujuks detektiivid C. Auguste Dupin Edgar Allan Poe ja Monsieur Lecoq Émile Gaboriau' kriminaaljuttudes. Kohtudes doktor Watsoniga 1881. aastal, üüritakse kahe peale poissmeestekorter Baker Street 221B. Doktor Watsoni kirjelduse järgi oli Sherlock Holmes kuus jalga pikk ning kõhna kehaehitusega
Joseph Belli. Bell ei olnud silmapaistev mitte üksnes oma patsientide haiguste diagnoosimises, vaid ka nende välimuse, tausta ja kommete põhjal nende kohta järelduste tegemises. Belli tähelepanuväärse vaatlus- ja järeldamise oskuse kandis Doyle üle Sherlock Holmesile ning tänu sellele suudab kuulus detektiiv noppida oma klientide kummalistest, salapärastest ja sageli absurdsetest lugudest välja vajaliku info. Sherlock Holmes tegutses koos oma sõbra ja abilise dr. John Watsoniga kokku 66 jutustuses ja neljas romaanis. Doyle suri 71-aastaselt 7.juulil 1930.aastal.
Telefoni leiutamine Telefoni leiutas Alexander Graham Bell 7. Märtsil 1876 koos oma assistendi Thomas A. Watsoniga. Bell kavandas telfoni oma suvekodus Brantfrodis, Ontarios aga valmis tegi Bostonis, Massachusetts. Tema põhimõte oli ,,harmooniline telegraaf" mis seisnes selles, et mitu sõnumit saaksid liikuda mööda traati samaaegselt. Samal ajal tuli tal idee, et häält saab edastada elektrooniliselt. Esimesed sõnad mis läbi telefoni kõlasid olid:"Mr. Watson, come here, i want to see you!" ehk siis eesti keelde tõlgituna: ,,Mr. Watson, tule siia, ma tahan sind näha!" On
1937. aastal jäi tema doktoritöö Teise maailmasõja tõttu pooleli. Sõja ajal töötas ta magnet- ja akustiliste miinide väljatöötamisega Briti mereväele. 1947. aastal asus ta õppima bioloogiat Cambridge'i Strangeways'i laboratooriumisse. Alates 1949. aastast tegeles Crick molekulaarbioloogiaalase uurimistööga Cavendish'i laboratooriumis. Seal uuris ta koos teiste teadlastega röntgenkiirte murdumist. 1953. aastal konstrueeris ta koostöös noore Ameerika bioloogi James D. Watsoniga , keso li liitunud laboriga kaks aastat varem , molekulimudel äärmiselt keeruka geneetilist materjali sisaldava aine kohta, mida tunti nimetuse all DNA e desoksüribonukleiinhape. Selle molekulimudel oli kaksikspiraali kujuga. Hiljem uuris Cricknukleiinhappeid. Ta tegi ka kaugeleulatuvaid avastusi geneetilise koodi kohta, mida need sisaldavad. 1962. aastal andi Crickile koos Watsoni ja Wilkinsiga Nobeli meditsiini- ja füsioloogiapreemia
Suunale teedrajavaks loetakse J.Watsoni 1913.aastal avaldatud artiklit "Psühholoogia,nagu behaviorist seda näeb",millega üritas läplikult vabaneda teadvuse kui "musta kasti" uurimisest,sest uuritavate isikute teadvust ei saa vahetult jälgida ega mõõta.Niisuguse lähenemise korral loetakse psühholoogia fundamentaalseks eesmärgiks mõista,ennustada ja kontrollida käitumist. Kõige tuntumaks 20.sajandi behavioristiks loetakse Burrhus Frederic Skinnerit(1904-1990).Sarnaselt Watsoniga uskus Skinner,et keskkonna- ehk eksternaalsed stiimulid on primaarsed inimise käitumise determinandid.Väitis,et teadvuse üle saab otsustada üksnes käitumise põhjal.Psühholoogia seaduspärasused peavad olema sellised,et neid oleks võimalik objektiivsete meetodite abil kas kinnitada või umber lükata.Skinner arvas,et inimkäitumine on tingitud keskkonna stiimulitest ja sõltumatu mõtlemine ning vaba tahe on müüdid. Skinneri teoorias on kolm käitumise põhikategooriat:
annaabi.ee 
