järjekordselt inimeste kolimine maalt linna. Maakohad on meie praeguse ühiskonna aluseks ning tänu sellele peaksime me kõik pingutama, et meie esiisade poolt rajatud külad ja talud säiliksid. Veel eelmisel sajandil olid paljud talud rahvast täis ning inimesed kasvatasid endale ise juurvilju. Tänaseks päevaks on asi aga muutunud. Uued ehitised kerkivad aina linnadesse, äärelinnad liituvad juba suurte linnadega ning inimesed vuravad maalt minema, jättes maha vanematekodud. Kurb on vaadata, et linnades asenduvad vanad ehitused järk-järgult uutega, samas kui maal võib siiani leida veel palju esimese Eesti aegseid talusid. Ja just need talud ongi meie ühiskonna alus. Maal elav laps on rahulik, samuti saab ta juba põnnist saadik töökogemusi. Ta ei pea elama selles linnakäras ja kohutavas elukiiruses, mis valdavalt linnas on. Jah, tal ei pruugi olla poodi isegi 15 kilomeetri läheduses, kuid tal on oma
saada mitmel viisil, kuid ainult üks väike pisiasi võib teha õnnetuks. * Sellepärast tulebki oma eesmärgid ja soovid läbi kaaluda, sest raha avab küll ukse, kuid sulgeb seejuures akna. * Unistus hoida maailma tulevikku vaataval trajektooril on võimalik, kuid selle mõtte teostamiseks oleks vaja, et inimesed muudaksid oma vaenulikku suhtlemist kaaskodanikesse. * Inimesed vuravad nagu oravad rattas, ilma et neil jääks aega mõelda, mis on elus valesti. * Paljude rikaste inimeste võsukesed on ära hellitatud, kelle jaoks on elu ainult lust ja lillepidu. * Roheline mõtteviis koosneb nii paljudest mosaiigi juppidest, et inimestele jääb sageli terviklik pilt ähmaseks. iga inimene peaks tegema oma osa, et säiliks keskkond. * Need inimesed, kes sedasi elavad, on maailma rahvast välja lõigatud
mis sa sääl liputad saba? Asjata vaevad end, Intsuke, varblast sa siiski ei taba." Väle on pisike linnuke, kargaski hops aiateiba! ,,Pühi suu puhtaks, va kiisuke, mine, saad mujaltki leiba!" Lapse palve tibukesele Tibukene, ütle mulle, millal hakkad munema! Iga päev toon teri sulle, mune ikkagi ei saa- Sõit Sõidan sõitu rutulist, mul on tore sõiduriist, rattad tal on valgest vasest, rattarummud kõvast kasest. Rattad aina vuravad, kivikillud kargavad. Sõida, hobu, sõida, hopp! Üle nurme kopp-kopp-kopp! Nurmes naerid hiigelsuured, põllul petersellijuured! Lähme linna saia tooma, Petserisse piima jooma! Linnuke Linnukene oksa pääl, piiksub, vaene, kurvalt sääl. Lumi katab maad. Kust sa süüa saad? Tuleb väike Jukuke, kaenlas leivakakuke. Nüüd saad süüa sa, ole mureta! Vaike jänes Väike jänes -- küll on kena -- pehme, siidine ja hall,
16. sajandi alguses oli Lissabon umbes 350 000 elanikuga maailma suurim linn. 1. novembril 1755 tabas linna tugev maavärin (hinnanguliselt 8,7 kuni 9,0 magnituudi), mis hävitas kaks kolmandikku Lissabonist ja nõudis kuni 60 000 ohvrit. Täna on Portugal küll Lääne-Euroopa madalaima elatustasemega riik, kuid selle kaunis pealinn pakub turistidele rikkalikult elamusi. Nii nagu Rooma, asub ka Lissabon seitsmel mäel ja linna eripäraks on suured kõrguste vahed tänavatel, mida mööda vuravad puidust vagunitega kollased trammid. Ühe sellisega võib end lasta sõidutada kohalikule "Toompeale" Castelo de Sao Jorge kindlusesse, millest alles vaid kõrged müürid ning tornis lehvimas Portugali rohe-puna-valge ja Lissaboni must-valge mereröövlilaevu meenutav lipp. Sealt kiigates punavad all-linnas kivikatuste kumas Baixa ja Alfama linnaosad ning monumentide ja purskkaevudega palistatud väljakud, taamal viib üle laia jõe San Francisco Golden Gate'i matkiv punane raudsild
Alles hiljem mõistis Indrek, et see võis ometi midagi tähendada. Jah, juba siis võis see midagi tähendada, ainult tema ei teadnud seda siis. Tema mõtles vagunis istudes ainult: Ramilda rääkis surmast, tähendab -- ta on küllalt tõsine; tema rääkis minuga surmast, tähendab -- ta võtab ka mind küllalt tõsiselt. Nõnda mõtles ta ja märkas äkki et ta kunagi varem pole Ramildat nii selgesti näinud, kui vagunis istudes, mille vuravad rattad viisid teda ruttu temast kaugemale. Tänini oli Indrek temast ikka nagu mööda vaadanud, aga nüüd, kus ta temaga juba surmast rääkinud, vaatas ta temale otseteed silma. Ja ennäe, Ramilda silmad polegi nii sinised, nagu ta tänini arvanud, vaid neis oleks nagu midagi rohekat ja ajuti ka muid värve. Rääkimisel ilmub neisse mõnikord nii soe läige, et võimata on neile otseteed vastu vaadata, ja siis tunduvadki nad üsna sinistena
annaabi.ee 
