Lähteaineks on loodusliku kautsuki saamiseks on kautsukipuu hevea piimjas mahl, nn. Lateks. Asuv hevea koore all kanalikestes, kogumiseks tehakse puukoorde sisselõikeid. Algul ei osatud seda piimjat puutüvest välja imbuvat materjali kuidagi kasutada. Alles 17. sajandil leiti, et selle veniva materjaliga saab vooderdada vihmamantleid ning valmistada vettpidavaid jalanõusid. Et kautsuki kummiks muuta töödeldakse teda väävliga, seda protsessi nimetatakse vulkaniseerimiseks. Kautsukipuude kasvatamine oli aga kulukas ning kautsuki kogumiseks kulus samuti palju aega. See tekitas vajaduse toota kautsukit ka sünteetiliselt. Esimeseks tööstuslikuks sünteetiliseks kautsukiks sai butadieenkautsuk ehk buna. Kautsuki tootmine laboratooriumites sai alguse aga alles 1940. aastatel. Enne seda oli raskusi isegi autorehvide tootmisega. Kautsukiistandused asuvad peamiselt Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Edela- Aasias.
Suurima kautsukiga avastuse tegi 1839. aastal ameerika kaupmees Charles Goodyear. Nimelt oli ta eelnevalt kokkukleepumise vältimiseks kautsukilehtede vahele riputanud väävlipulbrit, kuid viimased olid kogemata kukkunud kuumale pliidile. Selle tagajärjel märkas Goodyear, et kautsukitükk muutus vähem kleepuvamaks, kuumuskindlamaks ja elastsemaks. Nii avastati moodus kummi saamiseks ja kummitootmine võis alata. Kautsuki väävliga kuumutamise protsessi nimetatake vulkaniseerimiseks. Väävli aatomid seovad polüisopreeni ahelad vastupidavamaks võrgutaoliseks materjaliks. Looduslik kautsuk on pehme ega ei ole vastupidav lahustitele ega temperatuurimuutustele. Seepärast peetaksegi Goodyeari avastust kummitööstuse arengu aluseks. Charles Goodyear(1800-1860) Ligikaudu 60% maailma kummitoodangust läheb autokummide tootmiseks. Toorkautsukist toodetakse veel eboniiti (sisaldab rohkem väävlit ja on seetõttu jäik),
jpg Suurima kautsukiga avastuse tegi 1839. aastal ameerika kaupmees Charles Goodyear. Nimelt oli ta eelnevalt kokkukleepumise vältimiseks kautsukilehtede vahele riputanud väävlipulbrit, kuid viimased olid kogemata kukkunud kuumale pliidile. Selle tagajärjel märkas Goodyear, et kautsukitükk muutus vähem kleepuvamaks, kuumuskindlamaks ja elastsemaks. Nii avastati moodus kummi saamiseks ja kummitootmine võis alata. Kautsuki väävliga kuumutamise protsessi nimetatake vulkaniseerimiseks. Väävli aatomid seovad polüisopreeni ahelad vastupidavamaks võrgutaoliseks materjaliks. Looduslik kautsuk on pehme ega ei ole vastupidav lahustitele ega temperatuurimuutustele. Seepärast peetaksegi Goodyeari avastust kummitööstuse arengu aluseks. Charles Goodyear (1800-1860)
a) Väävel võib esineda oksüdeerijana, reageerides vesiniku ja metallidega: H2+S=H2S (divesiniksulfiid) 2Na+S=Na2S (naatriumsulfiid) 2Al+3S=Al2S3 (alumiiniumsulfiid) b) Väävel võib käituda redutseerijana reageerimisel mittemetallidega. Põlemisel õhus või hapnikus moodustub vääveldioksiid ja vähesel määral vääveltrioksiidi: S+O2=SO2 2S+3O2=2SO3 5. Väävli kasutamine. Väävlit kasutatakse taimekaitsevahendina, kautsuki vulkaniseerimiseks, tuletikkude ning musta püssirohu valmistamisel. Peamine kogus väävlit kulutatakse väävelhappe ja tema soolade tootmiseks ning keemiatööstuses mitmesuguste väävliühendite saamiseks. 6. Divesiniksulfiid--H2S. H2S saadakse kas vesiniku otsesel reageerimisel väävliga kõrgel temperatuuril või sulfiidide reageerimisel hapetega (HCl, H2SO4): FeS+2HCl=FeCl2+H2S H2S on värvuseta, õhust raskem, väga mürgine mädamuna-lõhnaga gaas. Tema
On tuntud ka ühendid elementidega, millega otseselt ei reageeri: lämmastikuga (nitriidid S4N4 jt., kulla sulfiidid Au2S ja Au2S3, jt.) 3.21.3. Lihtaine tootmine ja kasutamine Väävlit toodetakse nii lademetest, kus esineb a) ehedal kujul; b) sulfiidsete maakidena jm. Maailmatoodang ca 60 milj.t/a, mis jaotub: ca 50% – väävelhappe tootmiseks ca 25% – sulfitite saamiseks 10-15% – põllumajanduses (er. viinamarjade, puuvilla) kahjurite hävitamiseks 10% – kummitööstuses (vulkaniseerimiseks) tuletikud, ravimid jpm. 3.21.4. Ühendid vesinikuga põhiühend H2S divesiniksulfiid värvusetu, mädamunalõhnaga väga mürgine gaas to Saadakse lihtainetest: H2 + S → H2S või sulfiidide lagundamisel: FeS + 2HCl → FeCl 2 + H2S↑ H2S lahustub vees → nõrk hape: H2S ↔ H+ + HS- ↔ 2H+ + S2- soolad: sulfiidid paljudel sulfiididel on iseloomul. värvus (näit. Cd, Sb, As, Mn, Sn sulfiidid)
annaabi.ee 
