mängima. Esimesena märkas tema annet arhitekt Jakov Koch, kes andis talle ka esimesed kunstialased õppetunnid ning andis talle pliiatseid, pabereid ja värve. Koch soovitas ka linna kuberneril Aleksandr Kaznatsejevil noorele andele tähelepanu pöörata. Kaznatsejev saatiski poisi õppima alguses Simferoopoli Gümnaasiumisse ja seejärel Peterburi Kunstide Akadeemiasse, kuhu ta saabus 28. august 1833. Aivazovski asus õppima professor Maksim Vorobjovi maalikunstiklassis. Aastal 1835 pälvis Aivazovski oma maastikumaalide "Vaade rannikule Peterburi lähistel" ja "Etüüd õhust mere kohal" hõbemedali ja ta määrati prantsuse maalikunstniku Philippe Tanneri abiliseks. Tanner keelas Aivazovskil iseseisvalt töötada, aga Aivazovski rikkus seda keeldu ja esitas kunstiakadeemia 1836. aasta sügisnäitusele viis maali. Aivazovski teosed said heatahtliku kriitika osaliseks, samas kui Tanneri töid kritiseeriti liigse maneerlikkuse pärast
Koolid tekkisid neil ammustel aegadel samuti kloostrite juurde. Praegu antav haridus jaguneb üld- ja kutsehariduseks. Üldharidus hõlmab lasteaedu ja koole. Tehnikumid ja kolledžid ehk keskeriõppeasutused annavad õppureile elukutse. Kõrgkoolide hulka kuuluvad instituudid, ülikoolid ja akadeemiad. Venemaa olulisim kõrgkool on Mihhail Lomonossovi nimeline Moskva Riiklik Ülikool (MRÜ). Ülikooli vana hoone asub Mohhovaja tänaval. XX sajandi keskel ehitati MRÜ tarvis kompleks Vorobjovi mägedes. Kokku tegutseb Venemaal praegu 64 000 riiklikku üldhariduskooli, 1050 gümnaasiumi, ligi 1000 lütseumi, 1320 kõrgkooli koos filiaalidega. 600 kõrgkooli on riiklikud, ülejäänud on riikliku litsentsi alusel töötavad erakõrgkoolid. Nende üliõpilaste arvult, kes saavad oma teadmised tasuta, on Venemaa maailmas esimesel kohal. Ülikoolides, instituutides ja akadeemiates õpib kolm miljonit noort inimest – see on rohkem, kui kõigis Lääne-Euroopa riikides kokku.
Kui meister ja Maragarita seda jõid kukkusid nad kokku ning surid. Azazello lendas villasse ja jälgis kuidas Margarita suri. Ta valas Margarita suhu veidike veini ning naine ärkas. Sama tehti ka meistriga. Edasi mindi mustade lendavate hobustega stravinski kliiniku juurde. Seal jättis meister Ivaniga hüvasti. Kui Ivani toast lahkuti muutus haige rahutuks ning ta kutsus põetaja. Põetajalt sai ta teada, et meister kõrvalpalatist suri just hetk tagasi. Kolmekümne esimene peatükk: Vorobjovi mägedel Woland, Korovjev ja Peemont ootasid Azazellot, Margaritat ja meistrit. Kui nad saabusid anti meistrile võimalus linnaga hüvasti jätta. Mõne aja pärast palus kass luba vilistamiseks. Tema vile ehmats meistrit. Ka Korovjev vilistas, kuid tema vilet polnud kuulda. Tema vilepeale hakkas maapind pragunema, tamm koos juurtega tuli maa seest välja, hakk suri jne. Lahkudes nägi Maragarita linna asemel udupilve. Kolmekümne teine peatükk: Andeksandmine ja igavene varjupaik
Wolandi küsimuse peale, miks nad ei võta teda enda juurde valgusesse, vastab Leevi, et Meister polevat valgust ära teeninud, vaid hoopis rahu. Laupäeva hilisõhtul külastab Azazello armastajaid nende keldrikorteris ning viib neile messire'lt saadetud veini. Nad joovad seda ning surevad ja ärkavad koheselt uuesti ellu. Nad istuvad hobuste selga ja lendavad lahkumispaika. Teel sinna külastab Meister veel hullumaja palatis number 117 luuletaja Ivani. Kogu seltskond kohtub Vorobjovi mägedes, et heita viimane pilk Moskvale. Nad tõusevad ja lendavad, saatanliku seltskonna deemonid loobuvad oma inimlikust välimusest ja lasevad end paista sellistena, nagu nad on. Woland pöördub Meistri poole ning ütleb, et too peaks oma romaani nüüd lõpetama. Meister astub 2000 aastat unetuse all kannatanud Pontus Pilatuse juurde ning lausub:"Vaba! Sa oled vaba! Ta ootab sind!" Meistrile ja Margaritale kingitakse aga väike majake, kus paar sai olla igavesti rahus.