patuste olendite ohjamiseks ja toimimiseks on vaja riiklikku ühiskonda. Ta kritiseerib ilmalikku riiki, mis on tema arust liialt võimuahne. Riik on küll pattu langemise tulemus ja selle tõttu vajalik, kuid kuna kristlik riik saab siiski teostada jumalikku õigust kõrgeimal määral, on ka riik osa jumala plaanist. Sellises riigis elavate kristlaste ja tema kristliku valitseja abiga võib riik siiski tõusta jumala riigile vooruselt lähemale, kui teised. Augustinuse silmis pidi kirik eest vedama kultuurilisi ja sotsiaalseid muutusi riigis, ja sellest tuleneb ka, et tema ideaali järgi kaitseb riik kirikut kui institutsiooni seadustega ja võimaldab tal oma ülesannet täita. Nagu ka muu, jagunevad rahvad Augustinuse silmis nendeks, mis on loodud jumala plaani järgi ja nendeks, mis on loodud saatana plaani järgi või ei oma mingisugust tähendust jumala plaani suhtes.
Riigis on 3 organisatsioonilist tasandit: 1. Perekond; 2. Asundused; 3. Asunduste liit ehk riik – riigipea on monarh. Riik kasvas välja perekonna baasil. Aristotelese arvates ei ole ühte kindlat ideaalset riigivormi, vaid igal rahval on oma kombed ja iseloom ja vastavalt sellele on neile üks või teine riigivorm sobilik. Riigi peaülesanne on vooruslikult täiusliku elu võimaldamine – mistahes riigivormi abil. Kuid ta jagab riigivormid õiglasteks: Monarhia – monarh vooruselt teistest üle, Aristokraatia – võim voorusliku vähemuse käes Vabariik – võimu juures vooruslike ja arukate kodanike enamus Ja mitteõiglasteks: Türannia – voorustetu üksikisiku piiramatu võim Oligarhia – võim majandusliku ladviku käes Demokraatia – väheväärtusliku, madala voorustetu klassi vägivallavalitsus. 30. RIIKIDE TEKKIMINE JA LÕPPEMINE Algne ehk originaalne tekkimine: tühja maa koloniseerimine –
Varjutab ju selle valgus kõik, mis helendab temast lahus. "Aga mõned asjad," öeldakse, "ei lase ka päikesel paista." Kuid päike jääb puutumatuks ka varjamise korral, ja olgugi miski ees, mis ei lase teda näha, ta on töös, jätkab oma ringkäiku. Kui ta läbi pilvede paistab, siis pole ta väiksem ega aeglasem kui selgest taevast paistes, kuna on suur vahe, kas miski varjab ainult või tõkestab. (18) Niisamuti ei võta eesolevad varjajad midagi ära vooruselt; ta ei jää väiksemaks, ainult särab vähem. Meile võib-olla ei avane ta ühesuguse ja säravana, kuid ta jääb samaks ning laseb nagu peitunud päike oma jõul varjatuses toimida. Seega suudavad hädad, kahjustused ja solvangud vooruse vastu sama vähe kui pilv päikese vastu. (19) Leidub neid, kelle arvates väheõnnelike kehaliste eeldustega tark pole ei õnnetu ega õnnelik. Ka siin eksitakse
riigivormide jaoks. Mistahes riigivorm, mis lõpptulemina tagabki ideaalse ülesande lahendamise (vt ülalpool, mis on Aristotelesel ideaaliks!) on ka siis seeläbi parim, hea. Samas toob Aristoteles juba ajaloolis-praktilise kogemuse põhjal üldistusena välja 6 põhilist riigivormi, millest 3 on "õiged" ja 3 "valed" - st õiged ongi ideaaliga hakkama saanud, teised mitte. A. Õiglased (vooruslikud) riigivormid: 1) monarhia - monarh on vooruselt kõigist teistest ühiskonnas peajagu üle, ta on "tark ja hea isa", kes kutsutud saatuse poolt teisi valitsema; 2) aristokraatia - võim voorusliku vähemuse ehk nn sündinud juhtide käes, kes kutsutud saatuse poolt valitsema; 3) vabariik - võimu juures on arukate, vooruslike kodanike enamus. Kui nii on juhtunud, siis eeldusel, et nad (see enamus) on ka tõesti võrdväärselt vooruslikud. B. Ebaõiglased (voorusetud) riigivormid:
annaabi.ee 
