palus et ta ei lahkuks ja suudles Indreku kätt. Kuid Indrek jäi endale kindlaks. Tiina küsis et kas nad vähemalt saaksid teda saatma tulla, sellega oli Indrek nõus. Kuid uuesti nähes Tiinal pisarat silmis ja laste lehvitust talle tal läks süda härdaks ja vähe puudus et ta oleks tagasi läinud. Selle pärast ta pööras esimesest tänavast kõrvale, kus ta kohtus oma äiapapaga, kes oli maani täis ja keda proovis voorimehele aidata politseinik. Indrek ütles et ta viib ta ise koju ja aitas ta voorimehele. Tee peal rääkis ta mida Karin oli talle rääkinud ja kui Vesiroos oli hakanud rääkima relvadest, siis meenus Indrekule tema sahtlis olev revolver, mille ta pidi Karini pärast kindlasti ära tooma. Kui ta oli Vesiroosi tema majja aidanud, siis kiirustas ta tagasi oma kodu juurde ja lootis selle leida inimtühjana nagu see oli tema lahkudes jäänud. XXXVII
ööbimisest ei räägi ja vaikib isegi sellest et seisis selle mehe kõrval, kui see maha lasti). Indrekul on kõigest kõrini, ta tahaks lihtsalt Karinist eemale saada. Ühel päeval ta pakib asjad ja otsustab minna Vargamäele, teisisõnu jätta perekond maha. Kuid teel rongile leiab ta tänavalt purupurjus äiapapa, kes tarvis koju talutada. Siis meenub talle laetud revolver kodus ebakindla luku taga. Teades naise tasakaalutust, otsustab ta selle ära tuua, nii igaks juhuks. (Voorimehele müüa/anda või midagi) Kuid kui ta koju jõuab, istub tema naine tema kabinetis teise mehega, kuidagi ebasiivutus poosis isegi vist. Indrek võtab revolvri ja tahab sellega otseteed välja jalutada, sõnagi ütlemata.Karin tänitab: "Keda sa n ü ü d tapma lähed?" ? ja saab kuuli. Kõlab lahedalt, ah? Tegelikult tulistab Indrek viis korda ja Karin jääb ikkagi ellu, veetes vaid mõne aja haiglas. (see nüüd oli viide sellele, et Indrek rääkis Karinile oma ema surmast lähemalt).
ja vaikib isegi sellest et seisis selle mehe kõrval, kui see maha lasti). Indrekul on kõigest kõrini, ta tahaks lihtsalt Karinist eemale saada. Ühel päeval ta pakib asjad ja otsustab minna Vargamäele, teisisõnu jätta perekond maha. Kuid teel rongile leiab ta tänavalt purupurjus äiapapa, kes tarvis koju talutada. Siis meenub talle laetud revolver kodus ebakindla luku taga. Teades naise tasakaalutust, otsustab ta selle ära tuua, nii igaks juhuks. (Voorimehele müüa/anda või midagi) Kuid kui ta koju jõuab, istub tema naine tema kabinetis teise mehega, kuidagi ebasiivutus poosis isegi vist. Indrek võtab revolvri ja tahab sellega otseteed välja jalutada, sõnagi ütlemata.Karin tänitab: "Keda sa n ü ü d tapma lähed?" ? ja saab kuuli. Kõlab lahedalt, ah? Tegelikult tulistab Indrek viis korda ja Karin jääb ikkagi ellu, veetes vaid mõne aja haiglas. (see nüüd oli viide sellele, et Indrek rääkis Karinile oma ema surmast lähemalt).
surra!" -- ,,Aga miks sa appi karjusid?" vastab teine. ,,See pole sinu asi," vastab esimene. ,,Mina võin uppuda nagu tahan, kas karjudes või karjumata. Sina ära sega end minu asjadesse, sest sina pole politsei ega vosmi. Aga sina himustad auraha, et oled inimese päästnud, seda himustad sa ja sellepärast tulid sa vette mulle kallale, sina röövel, sina mõrtsukas niisuke! Säh, siin sulle su auraha!" karjub ta ja trah! trah! teisele vastu märga molu. Muidugi tiriti teine kinni ja voorimehele, pidi löömise pärast istuma. ,,Aga uputan enda siiski!" karjus teine voorimehe pealt. ,,Uputan südaöösel, kus keegi mu karjumist ei kuule!" Ja uputaski, niipea kui lahti sai. Jumala tõsi, mis ma räägin. No mis sa ütled niisukese silla kohta?" Aga Indrek ei osanud midagi lausuda niisuguse imeliku silla kohta. Sellepärast jätkas Tigapuu natukese aja pärast: ,,Aga tead, mis mina ütlen: kui mina peaks millalgi minema ennast uputama, see tähendab, ega
annaabi.ee 
