kujunenud oose ja mõhnasid Pinnamood 33,4% on liivased tasandikud 37,7% on sood Paks pinnakate Leetunud liivmuldadega mõhnastikud: Valgehobusemägi 106m Pärnamäe 104m Click icon to add picture Valgehobusemägi Vetevõrk Järved on väiksed ning paiknevad oosistikes ja mõhnastikes või jäänukitena soodes Kokku on Kõrvemaal 120 järve Sood on tekkinud veekogude kinni kasvades Epu-Kakerdi soostik Suurimad sood Vonka soostik Ohepalu soo Suru Suursoo Suurimad veekogud on Paunküla ja Soodla veehoidla Kakerdaja raba Epu-Kakerdaja soostikus Mullastik Lõuna- ja lääneosas on madalsoomullad Põhja- ja kirdeosas soomullad 50% Põhja-Kõrvemaast katavad turvasmullad Vähe põllumajandusliku väärtusega muldi Taimestik Suur metsasus Kõik metsatüübid on esindatud Kaitseall olevad taimed Järv-lahnarohi Vesi-lobeelia Palu-karukell
alast) paiknevad Kõrvemaa kesk- ja põhjaosas valdavalt 5575, lõunaosas 4060 m kõrgusel. 1.4 Vetevõrk Kõrvemaa järved on väikesed ning paiknevad oosistikes ja mõhnastikes või jäänukitena soodes. Kokku on neid ligikaudu 120. Kõik suuremad väikejärvede ja laugastega sood on tekkinud hilisjääaegsete veekogude kinni kasvades. Suurim neist on soosaarte ja järvedega Epu-Kakerdi soostik (364 km²). Suurimad sood on Vonka soostik, Ohepalu soo, Pakasjärve raba, Koitjärve raba ja Suru Suursoo. Eriti järverikas on Kõrvemaa põhja- ja kirdeosa, seevastu loode- ja lõunaosa on järvevaesed. Suurimad veekogud on Paunküla ja Soodla veehoidla. Põhjaosa veestavad Loobu, Valge-, Jägala, Soodla ja Pirita jõgi. Viimase kolme jõe vett suunatakse ka Tallinna veevarustussüsteeemi. Lõuna-Kõrvemaa asub Pärnu jõgikonnas.
Ühe sõna eri vormid moodustatakse eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need, tema ja nemad. 4. Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, ei lähe, peab olema, saab minna, metsa poole, laua all. 5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks
lihttüves). 3) Supletiivsus: tüvede põimumine vormistikus. Ühe sõna eri vormid moodustatakse täiesti eri tüvedest, mis on varem kujutanud endast mitut tähenduslikult lähedast sõna. Näiteks minema ja lähen või hea ja parem, üks ja esimene, see ja need. 4) Analüütilisus: vormimoodustusviis, kus kasutatakse abisõnu ja mitmesõnalisi vorme, nt on tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel)
annaabi.ee 
