erilaadset materjali õpilastöid, jooniseid ja projekte, fotosid, käsikirju (sh mälestusi, kirjavahetust). Muuseumi Maketikogu on kasvanud paarisajani, kolmandik sellest on püsivalt eksponeeritud I korruse näitusesaalis. Kogu sisaldab nii ajaloolisi kui muuseumi enda näituste jaoks tellitud makette, samuti arhitektuurivõistlustele esitatud töid. Mööblikogu hõlmab nii vanema põlve arhitektide Edgar Johan Kuusiku, Edgar Velbri ja August Volbergi kavandatud rahvuslikus stiilis mööblit kui valikut eesti 1970. 1990. aastate disainmööblist (autorid Helle ja Taevo Gans, Ivi Schneider, Malle Agabus, Maile Grünberg, Katrin Kask, Toivo Raidmets, Eero Jürgenson, Tea Tammelaan). Väikesearvulise kunstikogu moodustavad arhitektide Ernst Kühnerti, Karl Burmani, Paul Mielbergi, Edgar Johan Kuusiku, Toomas Reinu ja Avo-Himm Looveeri joonistused ja akvarellid ning Leonhard Lapini, Vilen Künnapu ja Ignar Fjuki arhitektoonid.
suunas. Teised on need, mis omavad kõrgemat sisemist väärtust, sest nende omamisel annavad need võimalusi ning samas omavad ka praktilist väärtust. Näiteks haridus, mis on omandatud vaimseks arenemiseks ja millest on kasu nii praktilisel kui ka filosoofilisel tasandil. Kolmandaks on asjad, mida omandatakse enda sisemise mina eesmärkide saavutamiseks. Näiteks enese harimine selleks, et teha head- aidata nii meid ümbritsevaid inimesi kui ka ülejäänud ühiskonda. Mats Volbergi kirjandi järgi on Platoni teoses ,,Riik" väidetud järgmist: ,, Kogu haridussüsteem, mis nõuab ühelt paariteistkümnest ja teisel paarikümnest pühendumist, mis hõlmab nii keha kui vaimu treenimist ning arendamist, on ülesehitatud teenimaks vaid üht kindlat eesmärki- tagada õiglase ühiskonna järjepidevus." Arvan, et Platonil on õigus kui ta väidab, et haridus on eeldus õiglusühiskonnale. Inimene, kes on haritud tunneb seadust ning suudab seda mõista
1947. a. oktoobripühadeks avati teatrisaal ja uus põhjakülg, terve suur juurdeehitis võeti vastu 1951. aastal. Sõjajärgse monumentaalkunsti läbiv teema oli kavatsus põstitada Tallinnasse hiiglaslik võidumonument. Esimene konkurss kuulutati välja varakult enne sõja lõppu 1944. a. sügisel. Määrates asukohaks Vavaduse väljaku koos Harjumäega, jäeti osalejatele ilmselt üsna vabad käed. Esimeste auhindade väärilisi töid ei leitud, kolmandad preemiad said P. Tarvase ja A. Volbergi ,,Kalevite kants" ja A. Kotli ,,Lipp". Konkursi tulemused ei andnud rahuldavat lahendust ja veendudes asukoha ebasobivuses, otsustati suurmonument püstitada planeeritavale Keskväljakule. Pärast Keskväljaku idaküljele mõeldud Ministeeriumide hoone võistlust toimus 1947. a. lõpus Suure Isamaasõja monumentide konkurss. Üleliidulisel võistlusel pälvis A. Kotli ühe kolmandatest kohtadest. 1950-51 seati A
vormiarsenali täiendavad sammaste etnograafilise hõnguga ornamendivöö, maja Joonis 7 kultuurifunktsiooni kajastavad kirjandust, teatrit ja kunsti sümboliseerivad embleemid. (Oja, Valk, & Hallas-Murula, 2005) Vabariigi esimese ja ainukese kahe saaliga kino projekteerimine algas 1950.aastal. "Sõpruse" esimese projekti autoriks oli arhitekt F. Wendach, kes töötas siis "Estonprojektis" A. Volbergi projekteerimisosakonnas. Esimese projektiga oli määratud hoone üldmaht, saalides suurus(kummaski 400 kohta) ja asend, fuajee ja treppide asukoht, peafassaadi efektne kumerus ja sammasportaal. Külgfassaadid olid tagasihoidlikult ornamenteeritud ja ilma sammastiketa ning niisugusena oleksid nad vahest ehk rohkemgi sobinud kitsasse tänavaruumi. Projektiga edasi töötades annavad arhitektid A. Volberg ja P. Tarvas fassaadidele ja esimese korruse
annaabi.ee 
