Ma sammusin Lootuse jõe poole. Olime kunagi seal terve perega kala püüdnud. Kell näitas 4. Oli varajane hommik ja tänavad oli inimtühjad. Örensberg magas. Ma ei näinud teed selgelt, oli pime ja lumi sadas otse näkku. Jõudsin sillani, mille all voolas Lootuse jõgi. Lihtslt istusin maha. Mõtted olid peas segi. Daniel, miks sa jätsid mu siia maailma üksi. Ma lihtsalt ei saa ise hakkama, mul pole mõtet enam elada. Külm tuul puhus näkku. Ta kuis peksis mind vitsadega. Tõusin püsti ja nuusutasin venna pluusi. Habisesin värisedes :" ma armastan sind igavesti, Daniel !" Ja ma lihtsalt hüppasin. Ma lendasin. Mul oli hea olla. Sulgesin silmad ja olin valmis igavesesse unne vajuma. Tegin silmad lahti. Mind ümbritses ere valgus. Kas ma olen taevas ? Peas kumisesid inimeste hääled. Nad kõik jooksid paaniliselt mu ümber. Rahunege maha. Ma tahan vaikuses olla. Valu oli mind endasse neelanud. Ma ei tundnud oma keha. See oleks nagu tükkideks rebitud. Süda
andma korraliku heina- ja vilja-aasta. Öeldi veel: mardipäeva külm toob külmad jõulud, mardisula aga sopased jõulud. Mida Mart külmetab, seda Kadri leotab lahti! Eks vaatame, kas vanarahva ennustused ilmastiku kohta lähevad ka tänapäeval täppi või mitte. Ega nad ka vanasti alati täppi ei läinud, ilmataat mängis ka siis inimestele vingerpussi. Head mardipäeva! Mardisanditamise õpetus Laulame ukse taga ja krobistame vitsadega Laske marti sisse tulla, marti, marti. Mardi küüned külmetavad, marti, marti. Mardi varbad valutavad, marti, marti. Marti tulnud kaugelt maalta, marti, marti, Ümbert see ilma ilusa marti, marti, Kaugelt see kuu kõvera, marti, marti,
Mihhailovskojes viibides, kus viibis vaid pisut üle kuu ja 1817 aasata augusti lõpul naases ta jälle Peterburgi. Puskin tutvub paljude silmapaistvate inimestega, kellest kujuneb tema alatine seltskond ja isegi tema tulevaste sõprade ring. 1920 aasta algul sai poeet esimest korda tunda, et vaenlane, kelle vastu ta oma satiiridega võitlusse oli astunud, hakkab anduma vastulööke. Levisid kuuldused, et valitsusvastaste epigrammidega autorit on Salakantseleis vitsadega karistatud. "Nägin end avaliku arvamuse silmis häbistatuna," meenutas Puskin 1825a. "Mind haaras meeleheide." Puskini elus esilekerkivad mured langesid kokku suurte sündmustega tema loomingulises tegevuses: 26.märtsil 1820 a. jõudis ta lõpule "Ruslani ja Ludmilla" kuuenda, viimase laulu kirjutamisega. See oli vene luule tõeliseks pidupäevaks. Rännud Dnepri kallastel, Rostovi kandis, Kaukaasias, Simferoopolis, Doni kasakate staniitsas Aksais inspireerisid Puskinit
ilmade külmenemise aeg ,,Siim tegi sillad ja Nigul needib need kinni Püha Nikolause mälestuspäev Myra Kombed: Head lapsed said kinke, halvad vitsa 13. detsember- luutsipäev Luutsid olid noores inimesed kes maskeerisid endid Rannarootslaste püha Kombed: Jõulusandid Mehed riietusd naiste rõivastesse (vitsadega) 21. detsember- toomapäev Apostel ,,Uskumatu" Toomase mälestuspäev Langeb enamasti talvise pööripäevaga kokku Päikeseaasta lõpp Toomas on katku ja haiguste patroon Kombed: Tapeti pühadeks loomi ja soolati liha Mustuse ja haiguste peletamine Lubatud oli koristamine ja söökide tegemine
Aastail 1819-1820 leidus Peterburis küllalt inimesi, kes kandsid valitsusele vabatahtlikult ette sellest, mis Puskin luuletas, rääkis ja tegi. Eriti usinalt nägi vaeva Karazin, tema salakaebused Aleksandr I-le olid seda salvavamad, et Puskinit kujutati neis tsaari isikliku solvajana. Sel ajal kui Puskini saatust otsustati ja sõbrad tema eest keisri juures kostmas käisid, lasti Peterburis lahti vastik kuulujutt, nagu oleks Puskinile valitsuse käsul salaja vitsadega peksa antud. Selle jutu laskis liikvele tuntud duellant ja mängur Tolstoi. Puskini arvates oli ta nüüd igaveseks ajaks häbistatud, ega teadnud kas tappa ennast või keiser. Tsaadajev tegi talle selgeks, et inimene, keda ootavad ees suured toed, peab laimusse põlgusega suhtuma ja tagakiusajatest üle olema. Karamzini, Tsaadajevi ja Glinka pingutused kergendasid Puskini saatust mõnevõrra. Teda ei saadetud Siberisse ega ka mitte Solevetski saartele. 6
annaabi.ee 
