Kristin Tisler Orgaaniline keemia, kui iseseisev keemiaharu tekkis 19. sajandi alguses. Siis ilmus nimeka rootsi keemiku Jackob Berzeliuse õpik, milles orgaanilisele keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ta ja propageeris tol ajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilised ained saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalistid väitsid, et ainult elusorganismides esineb salapärane elujõud, mille mõjul lihtsamatest anorgaanilistest ühenditest tekivad keerulised orgaanilised ühendid.Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini ülikooli professor F. Wöhler. Wöhler soojendas ammooniumtsüanaadi lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks, ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks
sajandi alguses, kui Rootsi keemiku Jöns Jacob Berzeliuse ettepanekul nimetati 1808 aastal orgaanilisi ühendeid käsitlev keemia orgaaniliseks keemiaks. Sel ajal ilmus tema õpik, milles orgaanilise keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ja propageeris arusaama, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aineid ei saa. Ta väitis et orgaanilised ained tekivad elusorganismide elujõust (via vitalis). Sellest tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalismi teooria väitel kõik orgaanilised ained pärinevad ainult elusorganismidest. See teooria aga kukutati 1828.a Friedrich Wöhleri poolt, kes sünteesis laboratooriumis anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet: ammooniumtsüanaadist karbamiidi ehk kusiainet. Vitalistid aga väitsid sellepeale, et uurea ehk kusiaine süntees on ainult võimalik seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Sajandi jooksul
Berzeliuse ettepanekul hakati 1808. aastast alates orgaanilisi ühendeid käsitlevat keemiat nimetama orgaaniliseks keemiaks. Berzeliusel ilmus õpik, mille ühes peatükis räägis ta orgaanilisest keemiast. Selles propageeris Berzelius sel ajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilisi aineid saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu (vis vitalis) mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalismi ehk elujõu teooria pidurdas orgaanilise keemia arengut kaua aega. Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F.Wöhler. Ta soojendas ammooniumtsüanaadi (NH4OCN) lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks (CO(NH2)2). See 1828. aastal tehtud katse andis esimese hoobi vitalismile.
jäsemete jne liikumisega. Uuriti aju koore funktsioone. (Tehti ka metoodilisi vigu nt kui ajukude oleks lõigutud ajupinnaga paralleelselt, oleks efekt suurem olnud aju pinnaga risti tehtud lõiked ei paistnud rottide mälu nõrgendavat). Oluline oli Helmholtzi avastus mille kohaselt impulsside ülekandumiseks organismis kulub aega. See näis kinnitavat materialistlikke lähenemisi (et tegemist ei ole mingi tahtelise / vitalistliku ,,mõtte" fenomeniga). Kuivõrd hiljuti oli avastatud telegraaf, sai Helmholtz kogu protsessi võrrelda sellega. Tekkis arusaam refleksikaarest. Ivan Setsenov (1829-1905) üks juhtivaid nn somaatikuid neuroteadustes (vt ka ptk 14) teatas 1863. aastal, et inimmõte pole midagi muud, kui esimene 1/3 sellisest kaarest. Materialistlikel positsioonidel olnud somaatikuid toetasid arenevad loodusteadused nt füsioloogide I. Setsenovi ja I. Pavlovi tööd. Esimeselt ilmus 1863
annaabi.ee 
