sajandi alguses. Siis ilmus nimeka rootsi keemiku Jackob Berzeliuse õpik, milles orgaanilisele keemiale on pühendatud omaette peatükk. Selles väljendas ta ja propageeris tol ajal valitsenud seisukohta, et anorgaanilised ained saab valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aga ei saa. Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalistid väitsid, et ainult elusorganismides esineb salapärane elujõud, mille mõjul lihtsamatest anorgaanilistest ühenditest tekivad keerulised orgaanilised ühendid.Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini ülikooli professor F. Wöhler. Wöhler soojendas ammooniumtsüanaadi lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks, ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks
Aastal 1808 väitis kuulus rootsi keemik J. Berzelius kindlalt, et orgaanilisi aineid laboratooriumis valmistada on võimatu. Need arvati moodustuvat ainult organismides salapärase elujõu toimel. Esimesena asus Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F. Wöhler. Ta oli mees, kes 1828. aastal sai endale ootamatult pliitsüanaadi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi. Nii anti aastal 1828 esimene hoop vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka erinevaid teisi orgaanilisi ühendeid. Tema avastus ei kõigutanud vitalismi teooriat, kuid varsti järgnesid teated äädikhappe, sipelghappe, etüülalkoholi, benseeni jpt ainete sünteesi kohta lihtsatest anorgaanilistest ainetest. Psühholoogiline barjäär murti ja järgnenud sajandi vahetusel ei kaheldud
valmistada laboratoorselt, orgaanilisi aineid ei saa. Ta väitis et orgaanilised ained tekivad elusorganismide elujõust (via vitalis). Sellest tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalismi teooria väitel kõik orgaanilised ained pärinevad ainult elusorganismidest. See teooria aga kukutati 1828.a Friedrich Wöhleri poolt, kes sünteesis laboratooriumis anorgaanilisest ainest orgaanilist ainet: ammooniumtsüanaadist karbamiidi ehk kusiainet. Vitalistid aga väitsid sellepeale, et uurea ehk kusiaine süntees on ainult võimalik seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Sajandi jooksul ilmus aga veel teateid, kus teadlased olid juhuslikult sünteesinud ka muid orgaanilisi ühendeid. Näiteks 1842.a Nikolay N. Zinin sünteesis laboris aniliini, 1848.a Edward Frankland äädikhappe ja 1861.a Alexander Butlerov suhkru. Lõpuks hakati uskuma, et ka
Vitalismi ehk elujõu teooria pidurdas orgaanilise keemia arengut kaua aega. Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F.Wöhler. Ta soojendas ammooniumtsüanaadi (NH4OCN) lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks (CO(NH2)2). See 1828. aastal tehtud katse andis esimese hoobi vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini. Varem saadi seda taimse päritoluga värvainest indigost. 1845. aastal sünteesis saksa keemik H. Kolbe äädikhappe. 1850. Aastal sünteesis M.Bertholet rasvu. Sajandi lõpul saadi sünteesimisel suhkrulaadset ainet. Nende
annaabi.ee 
