ka varasematel aegadel rakendatud.) Jenner oli teinud tähelepaneku, et lüpsinaised, kes lehmadega kokkupuutudes said veiserõuge nakkuse, ei põdenud pärast rõugeid nii raskekujuliselt kui muud inimesed. Jenner hakkas 1796. a vaktsineerima, kasutades inimeste nakatamiseks rõugeviirusse veise rõugeid. Spirituaalsed (mittemateriaalsed) teooriad arstiteaduses (vitalism, animism jne) 18. sajand nägi filosoofilise õpetuse, nagu vitalism, õitsengut. Põhines seisukohal ,,elujõust". Vitalismiga seostatav oli ka 17. sajandil Saksamaal Georg-Ernst Stahl levima hakanud animism, õpetus hinge olemasolust organismidel. ,,Hing" ka kaitsenuks ja ravinuks organisme. Elujõud kui eesmärgipärane tung, hing vms, oleks seletanud nii mõndagi looduses ja ka haiguslikes protsessides. Haigus oleks elundite ettemääratud funktsioonide häirumine. Ideele lisas jumet Paracelsuse poolt võimendatud ontoloogiline haiguskäsitlus
töötab ühe klassikalise variandi välja, kuidas dramatiseerimine võiks käia. Hugo Raudsepp (1883-1952) + komöödiatraditsioon + Raudsepa tee kirjandusse on pikk ja veniv Hindrey mängis elumeest ja käis Aafrikas jne. Alustab ajakirjaniku ja eelkõige följetonistina ja kasutab pseudonüümi Milli Mallikas. + ebamäärasust ja amorfsust annab seletada nende huvisuundade kaudu, mis tal 1920ndateks välja kujuneb. Need on seotud tollal moodsa vooluga vitalismiga tegemist on suundumusega, kus inimtegevus ja inimkult tegevus püütakse võimalikult taandada bioloogilistele skeemidele. + Ta ei ole nii meeletult järjekindel, tekib mingeid ärakukkumismomente ja neid on näha pikemates töödes. Kõige ambitsioonikamaid töid oli M. Metsanurga monograafia, mis ilmus 1929, on äratõukepunkt ka suurele poleemikale Raudsepa ja Suitsu vahel. Siin tuleb välja maailmavaateline põrkumine, aga st tähendab ka nooreestilise esteetika
närviimpulsi elektrilisuse teooriasse.) 19. sajandi loodusteaduse arengut mõjutasid keemia- ja füüsikateaduse ning eksperimendi areng. 18. sajandi lõpus oli hakanud kujunema vivisektsioonil 4 põhinev eksperimentaal- füsioloogia. Füsioloogia eraldus anatoomiast. Taustaks oli siinkohal arstide süvenev arusaam, et haigus on kehaline, ilmselt funktsionaalne häire (solidaarpatoloogia kontseptsioon). Taandus primitiivne mehhanitsistlik (täiendatud vitalismiga) käsitlus. Juhtivate meditsiiniteaduse arendamise keskustena kerkisid Leideni ja Edinburghi asemele Pariis (C. Bernard) ja Saksamaa (C. Ludwig) (mõlemast mehest kohe edaspidi pikemalt). Arenes spetsialiseerumine, süvenev trend oli katseline eluprotsesside mõjutamine, mida soodustas leviv katseloomade kasutamine (ka neil hakati rakendama anesteesiat). Valdkonna arengut toetas mikroskoobi areng ning arstkonna poolne erialase hariduse väärtustamine.
arusaam taime- ja loomariigi ühtsusest. Linne klassifitseeris ka haigusi (Genera morborum, 1763), jagades haigused 325 perekonda. F. Boissier de Sauvages de la Croix (Nosologica medica, 1768) jagab haigused kümnesse klassi, 295 perekonda ning 2400 liiki. 27 18. sajand nägi filosoofilise õpetuse, nagu vitalism, õitsengut. Maailmavaade oli olemas olnud juba antiikmõtlejaist peale, põhinedes seisukohal ,,elujõust". Vitalismiga seostatav oli ka 17. sajandil Saksamaal Georg-Ernst Stahl levima hakanud animism, õpetus hinge olemasolust organismidel. ,,Hing" ka kaitsenuks ja ravinuks organisme. Elujõud kui eesmärgipärane tung, hing vms, oleks seletanud nii mõndagi looduses ja ka haiguslikes protsessides. Haigus oleks elundite ettemääratud funktsioonide häirumine. Ideele lisas jumet Paracelsuse poolt võimendatud ontoloogiline haiguskäsitlus. Vitalism pidurdas eksperimentaalse, empiirilise teaduse
annaabi.ee 
