vastu võtta. Lõpuks ta siiski tegi seda, kuna pere oli kodus näljas ja vajas igat raasukestki süüa. Jõukamad inimesed tammuvad vaestemate peal, nagu need poleks midagi väärt. Aeg, kus orjad täitsid mõisnike soove on küll möödas, kuid vahel tundub, et see hakkab tagasi tulema. Samal päeval koduteel olles, kohtus Jaan oma tuttava Mihkliga. Nendest tuhisesid pidevalt mööda reed, mille eest pidi kraavi sügavasse lumme hüppama. Rikkurid, kes nendes olid, virutasid korra isegi piitsaga, ning ajasid pea-aegu alla ühe pimeda kerjuse. Ka ausus maksab midagi. Kuid paneb mõtlema, kas ka juhul, kui pere sellepealt kannatama peab. Jaan oli oma põhimõtetega mees. Kui teekäijad tulid talle külla, siis söödi-joodi, kuid saades teada, et tegelikult tahavad nood oma varastatud kraami seal peita, siis viskas mees nad välja, isegi siis, kui nad pakkusid suurt tasu. Tegelikult seekord oli see ka tõeline vedamine,
Kui imeperaator maas lamades karjus, et ta on veel elus, siis teised konspiraatorid kiirustasid lähemale ja tapsid ta üle kolmekümne mõõga löögiga. Josephuse versioon on järgmine: selle asemel, et Caligulat tagant rünnata, ta seisis tema ette ja lõi sügava, aga mitte surmava löögi. Siis teised ründasid teda oma mõõkadega. Seneca versioon: Chaerea lõi Caligula pea maha ühe löögiga, aga paljud konspiraatorid ümbritsesid imperaatorit ja virutasid oma mõõkadega laipa sellegi poolest. Kohe pärast mõrva saatis Chaerea tribuuni Lupuse Caesoniat ja Drusillat tapma. Vandenõu oli läbi läinud ja imperaator ja ta perekond olid surnud.14 14 V. E. Pagán. Conspiracy Narratives in Roman History. Austin: University of Texas Press 2004, lk 93-108. Caligula vaimne seisund. Caligula teod tekitasid mitmetes tolleaegsetes õpetlastes kahtlusi, et ta võis olla hull. Muistsed õpetlased võtsid vaatluse alla selle fenomeni
Oleme semiootika sünniloo lahti harutamisel jõudnud aastasse 1905, mis on ajalukku läinud annus mirabilise nime all. Nüüd ning mitte kuidagi teistmoodi ei või me puudutamata jätta plahvatuslikke sündmusi kahes hinge ja mateeria polaarsuse tippotstes asuvas teadusharus füüsikas ja psühhiaatrias mille kohta võib liialdamata väita, et need senised arusaamad neistsamustest mõistetest hingest ja mateeriast ipponiga vastu äsjailmunud asfaltteid virutasid. 13 Kas valgust kannavad lained või osakesed? Selle fundamentaalse küsimuse üle oldi vaieldud alates 17. sajandist, kui Chr. Huygensi ja I. Newtoni duellist väljus võitjana viimane. Valgus kuulutati osakeste vooks ning Newtoni ,,Philosophiae Naturalis Principia Mathematica" (1687) uusaja interdistsiplinaarseks teaduspiibliks. Kulus enam kui sajand, enne kui Th.
Taplus oli kole. «Hundi ihu jaoks koera hambad,» nagu ütleb P. Mathieu *. Kuninga ratsurid, kelle keskel vaprana välja paistis Phoebus de Chäteaupers, ei and- 1 Turini piirates ühtlasi ise ümber piiratud (lad. k.). 447 nud armu. Kes torkest pääses, seda tabas mõõk. Halvasti relvastatud hulgused vahutasid vihast ja läksid vastastele hammastega kallale. Mehed, naised ja lapsed hüppasid hobuste laudjaile ja kaeltele, lõid kassidena neisse oma hambad ja küüned. Mõned virutasid küttidele tõrvikud vastu vahtimist. Mõned viskasid raudkonksud ratsutajate kaela taha, sikutasid nad sadulast maha ning kiskusid nad maas lõhki. Eriti paistis nende hulgas silma üks hulgus, kes laia läikiva vikatiga tükk aega hobuste jalgu niitis. Ta oli hirmuäratav. Ise inises ta laulda ja võttis vahetpidamata oma vikatiga hoogu. Iga hoobiga langes ta ümber maha purustatud jäsemeid. Nõnda astus ta sammsammult
annaabi.ee 
