Järvamaa Kutsehariduskeskus 2012 Lambakasvatus Nimi Sissejuhatus Lambakasvatus on kodustatud lamba kasvatamine ja tõuaretus ning loomakasvatuse alamkatego-oria. Lambakasvatus põhineb liha- või villalammaste kasvatamisel. Samuti kasvatatakse lambaid piima saamiseks või teistele talunikele müümiseks. Loomade pidamine Varjupaik ja keskkond Lambaid peetakse karjadena koplites või laudas. Külmades tingimustes võivad lambad vajada varjupaika, kui nad on värskelt pügatud või poeginud. Eelkõige värskelt pügatud lambatalled võivad olla väga vastuvõtlikud märjale ja tuulisele ilmale ja võivad kergesti haigestuda. Tervishoid
sevioti lihalambatõug. Mõlemad tõud tunnustati põllumajandusministeeriumi poolt 1958. aastal.Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat (19311941) avaldati 1942. Tõuraamatus oli 3 jaotust: sropsiri (Shropshire) lambad, sevioti (Cheviot) lambad ja karusnahalambad. Eestis leidus tollal veel parandamata maalambaid, aga kuna neid ei tunnustatud, siis neid tõuraamatusse ei märgitud.Nõukogude Eestis oli eesti tumedapealiste ja valgepealiste lammaste aretustöö edendajaks Eesti Liha Villalammaste Riiklik Tõulava. 1990. aastal taastati Eesti Lambakasvatajate Selts, kes tegeleb lambakasvatuse arendndamisega Eestis. Lambaliha on kergesti äratuntava rikkaliku maitsega. Hea ja kvaliteetne lambaliha on kõrges hinnas ning sellest saab valmistada väga atraktiivseid ja maitsvaid roogi.Lambaliha maitse võib kardinaalselt erineda ja sõltub sellest, kas suutäieks on õrn ja hõrk talleliha või tuim ja nn kasukamaitseline vanaloom
Näiteks R. Daly ja H. Carter (1955) said meriino lammaste ristamisel linkolni lammastega järglased, kelle villa peenus oli vanemate keskmine. Populatsioonigeneetiliste meetoditega arvutatud villajõudluse päritavuskoefitsendid on H.F. Kusneri (1964) järgi peenvillalammastel järgmised: sägu pikkus 0,4-0,46, puhasvilla toodang ühe aasta vanuselt 0,38, villa peenus 0,57, villa ühtlikus 0,43. Peenvillalammastel villa omadused sõltuvad pärilikest teguritest rohkem kui liha-villalammaste villa omadused. See näitab kui tähtis on õigete loomade valik, et saada soovitud villatoodang. 1.4Munajõudlus Põllumajanduslindude munajõudlus oleneb nii pärilikest kui ka mittepärilikest teguritest. Munajõudlus näitajateks on munade hulk ja kaal. Põhiliselt kasutatakse munade saamiseks kanu, kuid ka vutte, kalkuneid, parte ja hanesid. Kanade munajõudlus oleneb pärilikest tegurites, nagu näiteks tõug ja
omaduste poolest. Meriino ja teiste peenvillalammaste villak koosneb ainult alusvillkarvadest. Üleminekuvillkarvad on pikemad (10...30 cm) ja jämedamad (26...65 µm) alusvillkarvadest, kuid sisaldavad peent või katkendlikku säsikihti ja hästiarenenud koor- ja soomuskihti. Üleminekuvillkarvade omadused on alusvillkarvadele seda lähemal, mida peenemad nad on. Kvaliteetse villaga eesti lammaste ja teiste poolpeen- villalammaste villak koosneb tavaliselt alus- ja üleminekuvillkarvadest. Pealisvillkarvad on peaaegu sirged, pikad (10..35 cm), väga jämedad (35...200 µm) koosnedes soomus-, koor- ja säsikihist. Pealisvillkarvu esineb jämedama villaga lammaste villaku ülarindes ning nad on tunduvalt halvemate tehnoloogiliste omadustega (värvuvad halvasti, vähem elastsed ja venitatavad). Surnud villkarvad on ilma läiketa, värvumatud, sirged ja tugeva säsikihiga (säsikiht võtab
sajandi teist poolt lihalamba kasvatamise perioodiks. K. Jaama (Eesti valgepealist tõugu lammaste riiklik tõuraamat, 1961) eristab eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lambatõugude väljakujunemisel nelja perioodi: 1) kohalike jämevillaliste maalammaste parandamise katsed peenvilla lammastega; 2) peenvilla lammaste kasvatamise periood 19. sajandi esimesel poolel; 3) lihalammaste kasvatamise periood 19 sajandi teisel poolel; 4) kohalike liha-villalammaste aretamine 1926.a.-1958.a. , sihikindla aretustöö algus 1926.a eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisel ja lambatõugude tunnustamine 1958.a. ENSV Põllumajandusministeeriumi poolt. Peenvillalammaste kasvatamise perioodil kui peen meriino vill oli väga hinnaline kaup maailmaturul hakkasid mõisnikud importima meriino peenvillalambaid. Nende arvukus kasvas niivõrd, et 1840.a. oli Eestis ja Liivimaal 208820 peenvillalammast ja peenvilla ning maalamba ristandit
annaabi.ee 
