Enne viljastamise toimumist peab naine olema kursis kõige meditsiinilisega, mis selle juurde käib (nõustamine arsti poolt), aga ka seadusega. Kunstlikku viljastamist ei tohi vahendada ega reklaamida. Naise kunstlikul viljastamisel võib kasutada ainult ühe mehe seemnerakke. Ühelt doonorilt võetud sugurakke võib kasutada kuni kuue lapse eostamiseks. Protsess dokumenteeritakse. Isikuandmed viljastamisega seotud isikute kohta on konfidentsiaalsed. 3. peatükk KUNSTLIKUS VILJASTAMISES OSALEVATE ISIKUTE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED Naine ja mees peavad olema nõus, andes sisse kirjaliku nõusoleku kunstlikuks viljastamiseks, abielunaiste puhul ka nende abikaasa. Lahutamine annulleerib mehe nõusoleku, samuti mehe surm (kuu aja jooksul on viljastamine veel lubatud). Kunstliku viljastamise tulemusena sündinud laps loetakse põlvnevaks naisest, kes ta on sünnitanud. Spermadoonor võib olla iga kuni 40-aastane täisealine, munarakudoonor iga kuni 35-aastane täisealine
. Rakkude muutumist takistatakse antioksüdantide abil. Loomsetel katsetel on saadud positiivseid tulemusi, mitte veel inimestel! Geenitehnoloogia eesmärgiks on paigutada teatud valke kõrva õigel ajal ja sobivas koguses. Viiruste abiga võidakse viia DNAsse uusi geene, nn kasvugeenid.Viirused on aga ohtlikud, kuna need võivad mõjutada ka valesid rakke. Tulemused võivad ilmneda alles aastakümnete pärast. Kunstlikus viljastamises jääb üle kudet, millest saab tüvirakke. Embrüa rakud võiks paigutada õigesse kohta, kus need hakkavad tegutsema kuulmisretseptoritena. Tänan kuulamast!
b) kõigi kromosoomide tasandil - polüploidsus (3n, 4n jne) 2. arv väheneb a) üksiku kromosoomi tasandil (Turneri sündroomiga naised, kellel on ainult X kromosoom 1:2000 tüdrukust) b) kõigi kromosoomide tasandil (saame haploidse elujärgu) - kõrgemad organismid haploidsel tasandil eksisteerida ei saa. Genoommutatsioonide tekkepõhjused 1. Endomitoos - toimub DNA kahekordistumine, kuid ei järgne raku jagunemist. Eriti esineb taimedel. 2. Viljastamises osaleb diploidne sugurakk 2n + n = 3n (taimedel ja seentel üsna sage) 3. Viljastamises osaleb sugurakk, milles üks kromosoom on kahes korduses nt Downi sündroom, supermehe ja supernaise sündroomid. 4. Viljastumises osaleb sugurakk, milles ühte kromosoomi polegi 5. Vanemate sugurakkudel on erinev arv kromosoome, sest nad kuuluvad eri liikidesse(liikidevahelised hübriidid) 6. Keharakkude ühinemine hulktuumsete rakkude teke nt levinud seentel, protistidel ja
1) Kromosoomide arv suureneb: a. Üksiku kromosoomi arv b. Kõigi kromosoomide tasandil 2) Arv väheneb: a. Ühe kromosoomi tasandil b. Kõikide kromosoomide tasandil väheneb kõikide kromosoomide arv. Kõrgemad organismid haploidsel tasandil eksisteerida ei saa Genoommutatsioon: 1) Endomitoos toimub DNA kahekordistumine, kuid ei järgne raku jagunemist. Eriti esineb taimedel 2) Viljastamises esineb diploidne sugurakk 3) Viljastamises esineb sugurakk, millest 1 kromosoom on kahes korduses 4) Viljastamises osaleb sugurakk, milles ühte poolt polegi 5) Vanemate sugurakkudes on eri arv kromosoome, sest vanemad kuuluvad eri liikidesse 6) Keharakkude ühinemine, hulktuumsete rakkude teke Genoommutatsioonid on rohkem omased seentel ja taimedel kui loomadel Mutatsioonide mõju vähendamine 1) Diploidse faasi suurendamine elutsüklis
Liikidevaheline võrdlus näitas, et neil linnuliikidel, kelle emastel esineb suhteliselt sageli paariväliseid kopulatsioone, toidavad isased poegi suhteliselt vähem kui neil liikidel, kel paariväliseid kopulatsioone esineb harva (Møller, Birkhead, 1993). Võsaraatidel (lind, kellel esineb paariväliseid kopuleerumisi sageli) toidab isane poegi seda meelsamini, mida kauem ta emasega munemisajal koos viibinud on näitaja, mis hästi korreleerub tema osalusega emase järglaste viljastamises (Davies 1994, Hartley 1995). Sugurakkude väljutamise järjekord Liikidel, kel munarakkude viljastamine toimub emasorganismi sisemiselt (imetajad ja linnud), saab isane pealegi järglased hüljata varem kui emane (kohe peale viljastamist). Kaladel esinev välimine viljastamine arvatakse veekeskkonnas olevat kohastumuslik, kuna spermid on kerged ja need võidaks emasest veega välja uhtuda. Seetõttu emane koeb marja enne, kui
tolmendajatele ja jäävad sageli lehtede varju. Näiteks paljud kannikeseliigid õitsevad kevadel normaalsete õitega ja väldivad nii iseviljastumist, suvel aga kasvatavad iseviljastuvaid õisi, mis ei avanegi ja mis sarnanevad pungadega. Apomiksis: Sageli ei läbi taimede munärakud normaalset meioosi ja nende kromosoomistik jääb diploidseks. Vahest on sellise seemne arengüks vaja siiski seemnerakku (tolmutera), kuid viimane ei osale raku viljastamises vaid käivitab ainult arengu. Hea näide apomiktilisest liigist on harilik võilill, mille seemned arenevad täiesti normaalselt ka siis kui enne õitsemist taim teistest eraldada (laboris näiteks) ja lõigata ära tolmukad. Apomiktiliselt arenenud seemne genotüüp on sama, mis emataimel. See viib paljude identsete liinide tekkele. Vahest ristub võilill siiski ka teiste võililledega ja tekib uus geenikombinatsioon, mis edaspidi paljuneb taas apomiktiliselt. Nii tekib tohutu hulk peamiselt
annaabi.ee 
