Adral põhitüüpe 2: harkader ning konksader. Vanim ja kohalikku tüüpi oli konksader. Äke - funktsiooniks põlli külviks ettevalmistamine. Veel kasutusel kõblas, vikat, sirp. -Maaviljelussüsteemid. Lahkuminevad seisukohad. Võib oletada ja pidada võimalikuks kolmeväljasüsteemi kasutamist 13. sajandil, kuid kindlaid tõendeid ei ole. Võsamaad - ajutiselt viljakasvatuseks kasutatavad maad. Põletamise teel maa külviks ettevalmistamise mooduseid oli kaks - ale ja kütis. -Viljaliigid. Hilisemal ajal kasvatatud teraviljaliike tunti Eestis juba enne saksa-taani vallutust. 13 saj alguseks tähtsamaks teraviljaks talirukis. Vähem oder, kaer. -Aiandus Väga napid teated. Taludes puuviljaaedu arvatavasti ei olnud. Külll aga Riia eeslinnades ja ka Tallinnas ja selle lähemas ümbruses. Köögiviljad rohkem levinud. Kapsaaed, kuigi kapsas ei olnud arvatavasti ainus seal kasvav kultuur. Õlle tarvis humalaid, mida nõuti 16 sajandil talupoegadelt paljudes mõisates. -Loomakasvatus
Euroopa maaviljeluse kujunemisel oli tähtis koht lössimaadel huumusrikkad alad, mida on kerge harida. Peamisteks kultuurtaimedeks olid siin nisu ja oder, hiljem ka rukis, pisut kasvatati ka uba ja läätse. Iseloomulikult jätkus siin suuresti ka püügimajandus. Vahemere ääres eelistati karjakasvatust. Varane maaviljelus baseerus aletamisel, mille käigus toimus massiline metsade hävitamine. Kiiresti levisid Euroopasse puuader, ka kõplad. Viljaliigid ja lambad-kitsed jõudsid mujale Euroopasse Kagu-Euroopa kaudu. Elanikkond kasvas, ning kuigi ühest küljest olid inimesed paiksemad, siis samas toimus ka suurem liikumine, seda siis kui sobiv põllumaa välja kurnati. Sellest tulid tülid maade pärast, hakati valmistama relvi, kasvas sõjakus. Sõda kui süstemaatiline ja organiseeritud tapmine on just neoliitiline nähtus. Richard Leakey arvates on maaviljelus sõja
kasutasid algul segamajandust, st lisaks viljelusmajandusele ka jaht ja korilus. Asulad paiksed. Hooneid ehitati kuivatatud savist tellistest, tekkisid Lähis-Ida tell-asulaid meenutavad mäed. Bulgaarias Karanovos sellise asustuskihi paksus 12 m. Neoliitikumis kasvatati nisu ja otra, hiljem rukist, pisut ka ube, läätse ja õunu (?). Jätkus suur püügimajanduse osa. Vahemere ääres karjakasvatus (kitsed, lambad). Varasem maaviljelus baseerus aletamisel. Puuader, kõplad. Lambad, kitsed, viljaliigid jõudsid mujale Euroopasse Kagu-Euroopa vahendusel. Viljelusmajandusega seotud esemed: tulekivist v luust jahvekivid, lõikusnoad, sirbid. Tulekivitöötluses tipp. Valmistati tulekiviesemeid laiemale ringile. Keraamika säilitamiseks. Valmistamine eeldab paikset või poolpaikset eluviisi. Arenes kiiresti, tähtsaks muutus ornament. Püügikultuuri alal püsisid kaua kasutusel terava või 2 ümara põhjaga nõud
kolmeväljasüsteemi (Kaheväljasüsteem, pool põldu täis vilja ja teine pool tühi) kõrval paralleelselt kasutusel teised põlised maaharimisviisid nagu alepõllundus (maa väetamine seal kasvanud puude ja võsa tuhaga ehk põletatakse raiutud mets ära ja rajatakse paareks aastaks põld) ja kütis (kesale seati puupalgid ning seejärel süüdati põlema, et tekitada väetist maa jaoks) ning söödiviljelus (mitmeks aastaks maa muutus karjaloomade söödaks, sõnnik viljastas maad). Viljaliigid- Eesti keskajal peamised viljakultuurid olid oder ja rukis, mida kasvatati varasemalt muinasajal. Mõnevõrra vähem kasvatati kaera, tagasihoidlikumalt nisu ja vähesel määral tatart. Oluliseks kultuurtaimeks oli lina, mis hästi kasvas Läänemaal ja Lõuna-Eestis. Loomakasvatus- Paljud allikad mainivad Eesti talupoegade rohkearvulisi kariloomi. Kuid kahtlemata leidus Eestis talupoegi, kelle kari oli tunduvalt väiksem. Mõned pidid hobuse või künnihärgade puudumisel mõisast laenama
annaabi.ee 
