kuna pole haritud põlde, ega pole midagi millest süüa teha (lk 59- 96). Ma arvan, et naised tegid liigapalju meeste eest ära kuigi neid aitasid abilised jäi tihti ikka tähtsamad ülesanded naiste hoolde. Keskajal oli naise töö osa pere sissetulekust. Naised tegid igasuguseid ülesandeid ja see polnud mingi ebatavaline asi kui naine tegi enamus mehe töid. Naised võisid harida põldu ja tassida viljakotte kaubanduspunktidesse ja laevapeale, et enda perele sisse tulekut saada. Kui aga mees oli sõjas surma saanud ja naine lesestunud ei saanudgi muud üle jääda kui mehe tööd endale ja naise koormat kergendasid lapsed ja talu abilised. Osad naised tegelesid ka prostitutsiooniga, et ennast ära elatada aga selle eest karistati karmimalt kui varastamise või kerjamise eest (lk 97- 130). Ma arvan, et naistel olid käed jalad tööd täis kuna nad pidid saama valmis oma meeste
tuulik on tüvikoonuselise kerega kivist või puidust tuulik, mis erineb pukktuulikust selle poolest, et keeratav on ainult tuuliku pea koos tiibadega, kere aga seisab paigal. Hollandi tuulikud on pukktuulikutest suuremad ja võimsamad, omades ka rohkem korruseid kui kaks. Puidust hollandi tuulikud on kaheksatahulise kerega, kivist tuulikud aga ümarad koonuselised või alt tahulised, ülalt ümarad. Puidust tuulikutel oli ka vertikaalne korrus, mida sai kasutada vankriga sissesõiduks, et viljakotte oleks võimalik kohe vankri pealt üles hiivata. 19. sajandi keskpaigani kuulusid hollandi tuulikud peamiselt mõisatele. Kuid peale 19.sajandi keskpaika said ka talupojad õiguse neid ehitada. Jüripäeval, 23. aprillil algas õige kevad ja põllumehed said põllule tööle minna. Jüripäev oli ka talupoegadele rendimaksmise, elukohamuutmise ja teenijate palkamise päevaks. Talusulased ja -tüdrukud, samuti mõisamoonakad võisid sel päeval peremeest või mõisnikku vahetada
Siis pandi hobune ette, vankrile suur piimanõu, natuke toitu ja riideid ja siis hakkasime hirmsa kolinaga mööda teed Luua poole kihutama. Minnes lendasid üle meie peade mingisugused kuulid, mis vasakult jõe poolt metsast tulid. Isa ütles, et nüüd tuleb tagasi keerata ja minna mäe varjust, et meid ei saaks tulistada. Siis me läksime paremalt poolt rukkipõllust. Sinna olid inimesed oma asju peitnud. Seal oli riideid, viljakotte, isegi üks õmblusmasin. Need olid seal, kuna taganevad näljas väed võisid röövida kõik talud tühjaks. Minu väike 3-aastane vend Tanel rääkis põnevuses: „Mina olen nüüd päris sõjapõgenik, mina olen päris sõjapõgenik!“ Läksime u.10 km kaugusele, lõime laagri üles ja ööbisime seal. Siis tulid uudised, et meie talud on terved ja seda ohtu seal pole ja meie hakkasime tagasi minema. Hirmul olid suured silmad. Sealt perest on lihtsalt kõik söödav ära võetud
Isegi sündmustiku lõpupoole ütleb autor, et ,, katla järel kõnnib kaks külameest nagu sulased isanda järel", sest katel teeb suure töö ära ja Eesti talumehed austavad tööd. Lisaks on viljakoristuse ajal pikaajalise töö tulemus kõige käegakatsutavam ning ollakse aastaga kas rahul või mitte. Samuti ühendab aurukatla ümber toimetamine ühe küla inimesi ja paneb paika nende positsioonid, sest kõik näevad, kui palju viljakotte sel aastal kellelgi on. Teisest küljest annab aurukatla keskseks sümboliks võtmine lugejale hea pildi taluelust Eestis läbi aegade. Ilmselt ei sammunud teose alguses mehed aurukatla järel vaid toimigu tähtsuse tõttu, vaid ka seepärast, et aurukatel oli siis midagi uut ja uhket, mis lubas senist rasket tööd veidi leevendada. Pealegi oli sellel võõras keeles firmamärk, mida lihtne maainimene naljalt hääldada ei osanud, mis näitab, et Eesti riik kauples juba edukalt nt
annaabi.ee 
