Külaelanike töökusest ja talutöö olulisusest annab mõista lause: ,,Karl pole muidugi kekstu, aga siin, taluinimeste keskel, kus kõik rügavad, kas või veri küünte alt väljas, jätab ta natukene kummalise mulje küll.". Lihtsate eesti nimede väärtustamist tõestab autori lause Jüri Aniluige nime kohta: ,,Tal on lihtne nimi, mitte mõni antvärklik Rinaldo-Augustin-Friedrich, missuguseid tollal küllalt leidus ja mis läheb suus puntrasse nagu sopiline kahevakane viljakott oskamatu nõeluja käes.". Autor annab mõista, et talutoit on kõikse õigem toit Jürit kirjeldades: ,, Ta on söönud tugevat talutoitu ja joonud hapupiima peale.". Talu perenaiseks taheti töökat aga ka suure summa kaasarahaga talumehe tütart. Mats Aniluik tahtis talu tagasi enda nimele kirjutada, kui sai teada, et Jüri tahab perenaiseks vaest karjatüdrukut Roosit. See kõik näitab kui oluline oli raha külaelanike elus. Raha väärtustati ka juba tolleaegses ühiskonnas.
50ndate alul oli veel kalarikas ja puhas, oli umbes kilomeeter maad ja seal käidi ikka seltsis ujumas. Tema ujumisoskus oli esialgu veel nigel ja kord pidi Are talle kalda äärest käe ulatama: ta võhm sai enne otsa, kui jalad põhja ulatasid. Õppis ujuma siis samades vetes kui vanaisa (Ahja jõgi) ja vanaema (Võhandu). Vanaema lapsepõlvekodu Paidra veski oli Pindist kahe kilomeetri kaugusel, seal käis paar korda veskil, viljakott "perävankriga" kaasas. PindiPaidra maa on talle nüüdki kahekilomeetrisetee etalon. Käis seda kruusateed palja jalu. Palja jalu elas tegelikult terve suve. Ta esimene liigutus Tammikult jõudes oli võtta kingad jalast ja ta ei pannud neid nädalate kaupa jalga. Talle tähendas vabadus võimalust olla palja jalu. Õhtul jalgu tingimata ei pidand pesema aitas sellest, kui neid hõõruda märjas rohus. Üldiselt magasid Arega enamasti heinalakas ja vestlesid
tõmmata tema laeva köit. Seal, Ialu väljadel, tegeles surnu samade asjadega, millega ta oli harjunud oma elus: haris põldu, külvas nisu, lõikas ja peksis vilja. Kuid kõige raskemat tööd põldude niisutamist ei olnud tarvis teha: hauatagustel põldudel on lõpmata palju kanaleid ja nisu kasvab seal kõrgemaks inimestest. Inimesed võisid vabaneda töödest Ialu väljadel. Siin tuli appi maagia. Valmistati väikesed inimkujukesed, kel oli viljakott seljas ja kõblas käes. Kujukestele kirjutati maagilised valemid, mis panid nad surnu asemel tööle. Need kujukesed olid tema toitjad, nad asusid surnu kutsel põldudel tööle; sellerärast nimetati neid "usebtideks" (või usaubti/usabtiu/sabti), s.o. vastajaks. Need kujutasid mitmesuguste elukutsete esindajaid. Et sealpoolses maailmas tööst vabaneda, oli vaja omada suurel hulgal sääraseid usebtisid. Nende arv ulatus mõnikord kümnetesse ja isegi sadadesse
ja koos teiste surnutega tõmmata tema laeva köit. Seal, Ialu väljadel, tegeles surnu samade asjadega, millega ta oli harjunud oma elus: haris põldu, külvas nisu, lõikas ja peksis vilja. Kuid kõige raskemat tööd põldude niisutamist ei olnud tarvis teha: hauatagustel põldudel on lõpmata palju kanaleid ja nisu kasvab seal kõrgemaks inimestest. Inimesed võisid vabaneda töödest Ialu väljadel. Siin tuli appi maagia. Valmistati väikesed inimkujukesed, kel oli viljakott seljas ja kõblas käes. Kujukestele kirjutati maagilised valemid, mis panid nad surnu asemel tööle. Need kujukesed olid tema toitjad, nad asusid surnu kutsel põldudel tööle; sellerärast nimetati neid "usebtideks" (või usaubti/usabtiu/sabti), s.o. vastajaks. Need kujutasid mitmesuguste elukutsete esindajaid. Et sealpoolses maailmas tööst vabaneda, oli vaja omada suurel hulgal sääraseid usebtisid. Nende arv ulatus mõnikord kümnetesse ja isegi sadadesse. Nad mahutati erilistesse
annaabi.ee 
