valmistamiseks. Ta on kerge, elastne, tugev ning seob niiskust ja hoiab sooja. (teadmisis talupidamisest 2009;142) Lambaid toidetakse talvel nii heina kui ka siloga. Suvel viiakse nad rohumaale kus närivad rohtu ise. Et lammas oleks terve ja elujõuline antakse lisaks mineraalväetist, mis on kogu aeg ees. Samuti on vitamiinide saamiseks soolakivi. Vett antakse iga päev. Silo ostetakse sisse aga hein tehakse Raba talu rohumaalt. Põhk loomadele allapanuks saadakse viljakõrtest mis viljakoristusel järgi põllule jääb. Heinategu toimub juunis-juulis. Hein on rohumaalt lõigatud rohi. Piisavalt kõrgeks kasvanud rohi niidetakse ja kuivatatakse mõned päevad õhu käes, seda aeg ajalt ringi pöörates. Seejärel kogutakse ja rulltakse kuivanud rohi-see on heina pressimine. Heinasaak pannakse hoiule hoonesse milles on tagatud hea ventilatsiooni süsteem. Heinaaeg kestab kokku viis nädalat. (teadmisi talupidamisest 2009;120
põllumaa talivilja, suvivilja/köögivilja ja kesa vahel, kusjuures söödis olevate alade pindala ei ületanud ühte kolmandikku (kolmeväljasüsteem). Teisel puhul tunti ainult kesa ja talivilja vaheldumist (kaheväljasüsteem). Kolmeväljasüsteemile üleminekul oli mitmeid eeliseid: see võimaldas külvi alla võtta senisest rohkem maad, kasvatada uusi kultuure, võidelda edukamalt ikaldustega; kui talivilja külv ebaõnnestus, võis välja aidata suvivili või vastupidi. Viljakoristusel kasutati kõikjal sirpi, mis sageli oli hambulise teraga ("viljasaagimine"). Kõrred lõigati küllalt kõrgelt. Seda selleks, et jätta, pärast seda, kui põllult oli koristatud viimased mahapudenenud viljapead, nosimist loomadele ja veidigi rammu maale. Kui põldudel ei kasvanud puid ega põõsaid, põletati kõrred koos sinna jäänud henarisuga ära, et anda pinnasele väetiseks tuhka. Rehepeksul töötati sageli paari- või rühmakaupa ja kasutati spetsiaalseid koote. Tavaliselt
tambitud aganaid. Sammalt, puukoort, ja kasve ning marju lisati leivajahule harva, üksnes väga suure nälja ajal. Talupoja raskest seisust annab aimu, et 17.-19.sajandi keskpaigani küpsetati aganaleiba üsna üldiselt igapäevaseks toiduks, puhast rukkileiba ainult pulmadeks ja suurteks pühadeks. Vanarahva ütluse järgi oli aganaleib nii kuid, et sellele ei tohtinud lahtide sulega ligi minna võis põlema süttida. Viljakusmaagias oli leibadel suur tähtsus, nagu ka viljakoristusel esimesena lõigatud viljavihul, millest jahvatatud jahust küpsetati leibu ning erilisi jõululeibu, millele saartel anti tihti sea kuju (jõuluorikas). Neid 8 tavaliselt väikeseid tavandileibu on sageli nimetatud kakkudeks. Tehti ka mitmesuguseid erileibu, Lõuna-Eestis kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu, peki- või lihatükke, porganeid, soolakala jne.
Näiteks: · leivatööstuses Milliseid leivatooteid valmistatakse? · leivakaupluses Millised leivatooted on müügil? · rukkipõllul Mis jääb pärast viljakoristust põllule? · jahuveskis Milliseid jahusorte jahvatatakse veskis? · koolisööklas Millist leiba pakutakse nädala jooksul einestajatele? · põllumajandusmuuseumis Mis on vanim teravili Eestis? · talus Milliseid masinaid kasutatakse viljakülvamisel ja viljakoristusel? 18 TERAVILJAD KIRJUTA JOONISTE JUURDE TERAVILJADE NIMETUSED. RUKIS ON PÕHJAMAA LEIVAVILI. TA KANNATAB KLIIMA KARMUST JA MULLASTIKU KEHVUST, TEMAST KÜPSETATAKSE LEIB, MIDA MEILE EI SUUDA ASENDADA ÜKSKI PAGARITOODE. NISU KASVATATAKSE MAAILMAS PEAAEGU KÕIKJAL, KUS TAIMEKASVATUS ON VÕIMALIK. AASTARINGSELT KÄIB MEIE
annaabi.ee 
