lihtlehed. Lehelaba on läikiv. Leheseis on vastak. Abilehed võivad olla suured kuni väikesed. Vili on algul roheline, küpsedes muutub kollaseks ja siis kui vili on täielikult valmis on ta tumepunane. Kasvutingimused kasvumaad asuvad troopilises keskmäestikus 1000- 2000 meetri kõrgusel. Kasvutingimuste suhtes on kohvipuu nõudlik. Vajab aastas sademeid 2200-2300 mm ning pidevaid plusskraade. Alla + 40C temperatuuri juure kohvipuud hukkuvad. Kohvipuu on üks varaseima viljakandvusega puid maailmas. Juba 1,5-aastaselt võivad nad esimest korda vilju kanda. Kohvipuu elab kuni 50-60 aastaseks. Aastas võib ta anda kuni kolm saaki, mis ühe täiskasvanud puu kohta on keskmiselt 3 kilogrammi toorube. Millistes riikides kasvatatakse? Kohvipuid kasvatatakse 50-60 riigis üle maailma, kus saadakse vajalik kõrgus merepinnast, et kohvipuu ei hukkuks. Algselt sai kohvipuu oma alguse Ida-Aafrika rannikul asuvast Etioopiast. Praegu on suurimad tootjariigid Brasiilia ja Colombia.
Kasvab ka kruusase aluspinnnasel, kuid soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia. Suhteliselt varjutaluv liik. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse- laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes õitsevad varakevadel, enne lehtimist. Isasõied asuvad ilma õiekatteta kattesoomuste hõlmas rippuvates urbades. Kuivõrd hallikaspruunid pikad peened urvad talvituvad väljakujunenutena põõsal kuni õitsemisajani järgmise aasta märtsi- ja aprillikuus, siis võivad meie karmid talved mõnikord isasõisikuid kahjustada, mille tagajärjel need kevadel ei avanegi, vaid kuivavad. Kevadine tuulepuhang või okste kerge puudutus tõstab nendelt
üks liik Kanaari saartel ja veel üks Kalifornias ning Mehhikos. Tärpentinipistaatsia vaigust valmistatakse küprose tärpentini ja mastikspistaatsia kummivaigust mastiksit. Arvatakse, et kõige varem hakati harilikku pistaatsiat kultuuristama Süürias, kust levis Itaaliasse ja Vahemeremaadesse. Iraanis on pistaatsiat kasvatatud kultuuritaimena umbes 1500 aastat. Põhilise pistaatsiapähkli toodangu annavad Itaalia, Hispaania ja Kreeka. Viljakandvusega ei ole pistaatsia just helde, andes saaki üle aasta.Hariliku pistaatsia vili - pistaatsiapähkel on luuvili, mis mõneti meenutab mandlit, kuid on viimasest väiksem ja värvuselt roheline. Pistaatsiapähkel on laialdaselt tuntud Vahemeremaades (Türgi, Iraan). Pistaatsiapähkel sisaldab kõigist pähklitest enam valku. Kõik seemned ja pähklid on energia saamiseks fantastilised, kuna nad sisaldavad rasvu ja valke. Ent pistaatsiapähklid annavad
võimsusega ja saeplaadi pikkusega mootorsaage kui HR-l. Harvesteriga töötades on sobiv kokkuveoteede vahekaugus 15-20 m, sama ka käsitsitööl. Lageraiet on soovitav teha vaid külmunud pinnasega, vähendades juurepessuohtu, lõhkudes vähem pinnast ja taimestikku, häirides vähem loomi ja linde (k. a. raierahu periood 15. 04.-15. 06.) Lageraielangile jäetakse kasvama Ks ja Mä seemnepuud, millisteks valitakse heakasvulised, terved, heade tüve- ja võraomadustega ning hea viljakandvusega puud. Seemnepuud on soovitav välja valida 5-10 aastat enne lageraiet ja nende ümbrust harvendada (kohanevad paremini hõreda seisuga, kasvatavad suurema juurestiku ja on raiesmikul tuultele vastupidavamad). Seemnepuid jäetakse 20 - 70 tk ha-le (Ks vähem Mä rohkem) ja tähistatakse enne raiet värviga või paelaga. Raiesmikule võib kasvama jätta ka vanad haavad, selliselt väldime massiliselt haava juurevõsude arengut raiesmikul
annaabi.ee 
