Olla või mitte olla see on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda Kõik nooled, mida vali saatus paiskab, Või, tõstes relvad hädamere vastu, Vaev lõpetada? Surra, magada Muud midagi, sest nõnda uinudes Kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, Mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti On ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod Meil võivad tulla selles surmaunes, Kui maise möllu puntrast pääseme, - See paneb kõhklema; siin peitub põhjus, Miks viletsusel iga on nii pikk.
See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: Tundi mitte minna , magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui poola aksendiga matemaatika õpetajast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks Grzegorzi ühtesi ja kahtesi, poolaaksenti, või seda, kuidas Mizera ütleb: „see on põhikool“, või lihtsalt, „lihtne“, kui ennast igaveseks vabastada abiõpetajaga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning ohkaks elu vaevus, kui kartus Mizera tunnis tahvli ette minemise ees -
kõik jamad, mida ühendusetus paiskab, või, tõstes häält hädakisa vastu, segadus lõpetada? Juhtida, kästa muud midagi, sest nõnda valitsedes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat kaebust, mis meie meer pärib rahvalt. See oleks uuendus, mis hardasti on ihaldatav: koole, teid! Jah teid... Võibolla ühistransportigi? Siin ongi konks. Sest see, mis rajatised meil võivad tulla selles uues olus, kui omavalitsuste puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks Lasnamäe halle kortermaju, linnapea kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis linnakodanik saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks Tartu bussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui uhkus kodulinna pärast selle pealinna, kuhu viib iga Eestimaa tee ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?
kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?
nii pääseks ka kõikidest muudest probleemidest, mida elu toob. See valik tundus väga ahvatlev, kuna oli lihtne väljapääs sellest keerulisest elust: "See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada!" Surm on hirmuäratav, nagu Hamlet ütles: "Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääeseme, - see paneb kõhklema." Keegi ei tea, mis juhtub pärast seda, kui süda lakkab igaveseks löömast. "Siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk:" on harjutud selle reaalsusega, millega seistakse iga päev silmitsi. Ei tasu loobuda elust probleemide pärast, mis ajapikku unustatakse. "Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kus ükski rändur ei tule tagasi rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?" Selle all mõtles Hamlet, et parem on lasta eluküünlal rahulikult põleda ning
.. ÕDE: (Targutavalt)Muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. EMA: (Mõttlikult) See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav. POEG: Surra, magada! Jah, magada...Võib-olla undki näha? VANAEMA: (Osutab oma ninale) Siin ongi konks! ISA: (Vaatab järjest kõigile otsa) Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise mõllu puntrast pääseme. EMA: See paneb kõhklema, siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk. ISA: Kes taluks aja piitsutust ja torkeid? ÕDE: Rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi. POEG: (Ohkab sügavalt sisse ning lausub raskelt) Põlatud armupiinu... VANAEMA: (Agressiivselt) Kohtu aeglust ja võimu jultumust ning jalahoop, mis malbe teenekust saab väärituilt. EMA: Kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? ISA: Kes koormat kannaks ja higistaks ning ohkaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma.
on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? tule tagasi, -ei rabaks tahet, mis Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod pigem talub tuntud halbusi, kui pageb meil võivad tulla selles surmaunes, kui teiste, tundmatute juurde? maise möllu puntrast pääseme, Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, kõiki miks viletsusel iga on nii pikk: ja südiduse loomulikust jumest kes taluks aja piitsutust ja torkeid, saab nukra mõtte põdur kahvatus rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, ning lennukad ja tähtsad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ja kaotavad teo nime... Pildid Nii kujutatakse Hamletit, kui ta esitab oma monoloogi ´´Olla või mitte olla´´ Ta on
kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah magada... Võibolla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui ennast igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?
kõik nooled, mida vali saatus paiskab, või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Surra, magada - muud midagi, sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardasti on ihaldatav: surra, magada! Jah, magada... Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme, - see paneb kõhklema; siin peitub põhjus, miks viletsusel iga on nii pikk: kes taluks aja piitsutust ja torkeid, rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi, põlatud armu piinu, kohtu aeglust ja võimu jultumust, ning jalahoope, mis malbe teenekus saab väärituilt, kui end igaveseks vabastada võiks palja pussiga? Kes koormat kannaks, ja higistaks ja ohkaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma - sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi, - ei rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?
annaabi.ee 
