Gio Ponti: tool ,,Super leggera", 1957 6 Alvar Aalto; Paimio sanatooriumi jaoks tehtud kõige esimene ühest-tükist seljatoe ja istmeosaga tool. Kesk-sajandi pööre Pururikas, nagu sõjajärgne Ameerika oma kodanikele püüdis näida kõikjale kõrguvate pilvelõhkujate ning massimeedia abil, ei tähendanud aga otseselt ühiskonna heaolu paranemist. Progressi nimel heideti kõrvale Viktoriaanlikud massiivsed ning tahedalt ehitatud elamud, et lasta vohada korrapärasel ja kokkusurutud eeslinnadel. Noored pered vahetasid kõrged laed, pööningud ja suured terrassid iseseisvuse vastu, mida neile võimaldas pisike, veerandi- hektariline krunt eeslinnas. Kümne suure toa asemel olid neil mõned väiksed. Igal ruumil pidi olema rohkem kui üks funktsioon, nagu ka nendes paikneval mööblil. Esimest korda hakati tootma sisustust, mis rahuldasid moodsa elu vajadusi
Tema vanemad olid silmapaitvad vabamõtlejad. Tema isaisa lord John Russell oli 1840. aastatel kolmel korral Suurbritannia peaminister ning ka tolle isa John Russell, kuues Bedfordi hertsog oli viigide hulka kuuluv poliitik. Bertrandi ilmalik ristiisa oli utilitaristlik filosoof John Stuart Mill ning oma lapsepõlve veetis Bertrand Richmond Parkis Pembroke Lodge'is. Russelli mõlemad vanemad surid veel ta lapsepõlves ning teda ja tema venda kasvatasid viktoriaanlikud vanavanemad krahv ja krahvinna Russell. Kooli neid ei saadetud, vaid neid õpetasid guvernandid ja koduõpetajad. Nõnda õppis Bertrand perfektselt ära saksa ja prantsuse keele. Pärast koduõpetajate antud haridust rangelt religioosses ja rõhuvas kodus asus Russell õppima matemaatikat Cambridge'is Trinity College'is, kus julgustati ka huvi filosoofia vastu, nii jäi ta pärast kraadi omandamist matemaatikas Cambridge'i kauemaks, et valmistuda teise osa jaoks moraaliteaduse tripos'est
See oli koos Egiptuse lehvikutantsijaga maailmanäituse hitt. Neli aastat hiljem lõi Thomas Sullivan New Yorgist kotitee. Teekaupmehena pakkis ta hoolikalt iga näidise, mis restoranidele prooviks toimetati. Ta tundis ära turustamisvõimaluse, kui sai teada, et restoranid keetsid teed kottides, vältimaks segadust teelehtedega oma köökides. Hilistel 1880ndatel hakkasid nii Inglise kui Ameerika head hotellid serveerima teed teetubades ja teeõuedes. Hilistel õhtutundidel võisid viktoriaanlikud daamid ja nende saatjad dzentelmenid kohtuda teejoomiseks ja vestluseks. Paljud sellised teeserveeringud muutusid hotellide elegantsi kaubamärkideks, näiteks Bostoni Ritzi ja New Yorki Plaza teeõhtud. 1910. aastaks hakkasid hotellid pakkuma pärastlõunaseid teetantsuõhtuid, kui tantsuhullus tantsuhulluse järel pühkis üle USA ja Inglismaa. Vanemate inimeste poolt tihti mõttetuks peetud, pakkusid need uuele ,,töötavale tüdrukule" võimaluse kohata mehi linnas, kaugel
Louis’is, Memphises, Dallases, Kansas Citys ja teistes USA Lõuna ja Kesk-Lääne linnades, kus rahvuste ja diametraalselt erinevate kultuuride segunemine toimus kõige intensiivsemalt. Suure sadamalinna ja transpordi- sõlmena oli New Orleansi mõju suurim ja ilmselt seetõttu tunnemegi tekkinud mängustiili new orleansi stiili nime all. Prantsuse-hispaania linnakultuur soosis kultuurivahetust – erine- valt teistest Ameerika linnadest, kus valitsesid puritaanlus ja viktoriaanlikud tõekspidamised. Koos olid ka kaks erinevat mustanahalist populatsiooni – kreoolid 16 ehk vabad neegrid ja nn ameerika neegrid, kelle omavaheline vastuolu oli sageli suuremgi kui mustanahaliste ja val- gete vastolu. See vahe oli tunnetatav ka muusikas: kreoolid olid haritumad (oskasid nooti lugeda), ameerika neegrid aga vitaalsemad ja spontaansemad. Sellele tõelisele rahvaste ja kultuuride paabelile lisandus New Orleansi vilgas muusikaelu, mis võimaldas mustanahalis-
annaabi.ee 
