Pea, selg, rasva- ja sabauim on tihedalt tähne täis. Maimude külgedel on lõhilastele tüüpilised tumedad tähnikulaigud, nn. näpujäljed. Euroopa tarbija soov näha forelli lõhesarnaselt hõbedasena ja kalakasvataja majanduslik huvi saada võimalikult kiiret juurdekasvu ning suurt lihasaagist on viinud selleni, et aretuse ning intensiivse söötmise tulemusena on kasvandustes peetavad forellid tüsedad, väljast vähe värvilised, kuid erepunase lihaga. Kasvatatud vikerforellile on väga iseloomulikud tugevasti kulunud uimed. Levik ja elupaik Vikerforell on igasuguste keskkonna-tingimustega üsna kergesti kohanev kala. Kõige kiiremini kasvab vikerforell 10-18-kraadises vees, kuid ta talub ka ajutist temperatuuri tõusu 23 kraadini. Optimaalne vee hapnikusisaldus on 9-11, ellujäämiseks vajalik alampiir 3 mg/l. Looduses sobivad vikerforellile ka jõed, kus elab jõeforell, kuid ta on vähem sõltuv jõe profiilist ja veerezhiimist
esimese forellide kalahaudejaama. Kuid tuli oodata veel terve sajand, enne kui tema algatus levis laiemalt ja tööstusrevolutsiooni saavutuste kõrvalnähuna kaladest tühjenenud veekogusid Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis hakati kaladega taasasustama. Teadusuuringud keskendusid eeskätt sellistele liikidele, nagu paalia, siig, atlandi lõhe ning 1874. aastal Ameerika Ühendriikidest kasvatamiseks sobilike omaduste tõttu Euroopasse toodud vikerforellile. Suuremaid edusamme saavutati siiski vaid lõhelaste puhul, kes hakkasid küllalt hõlpsasti vangistuses paljunema. Edusammud tulid alles päras seda, kui 1934. aastal avastati Brasiilias hormonaalse induktsiooni meetod ja hakati seda katsetama kohalike kalaliikide peal. Meetod seisnes kalade kehasse teatavate hormoonide süstimises, mille tulemusena oli võimalik saada vajaduse korral alati nii emas- kui ka isassugurakke
Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad. Lima on heaks söötmeks bakteritele, mida vees alati leidub. Kahjustatud lõpustele võivad asuda ka mitmesugused parasiidid (ripsloomad, viburloomad, ainupõlvsed ussid).Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C.Vee hapnikusisaldus Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest, fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO 2 konsentratsioon). Karpkala
Lõpuselehekesed on pundunud ja otstes kokku kleepunud. Ülemäära kõrge temperatuuri puhul kahjustuvad samuti lõpused, nad muutuvad aneemiliseks, kattuvad limaga, veritsevad ja nekrotiseeruvad. Kui lõpused on vigastatud , hakkavad kõrge temperatuuri puhul seal kasvama seened, ennekõike saproleegniad. Lima on heaks söötmeks bakteritele, mida vees alati leidub. Kahjustatud lõpustele võivad asuda ka mitmesugused parasiidid (ripsloomad, viburloomad, ainupõlvsed ussid).Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C. Vee hapnikusisaldus Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest, fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO 2 konsentratsioon). Karpkala optimum on 5mg/l,
annaabi.ee 
