Mis peaks muutuma eesti koolis, et eesti ühiskond oleks elujõulisem Eesti rahvaarv väheneb pidevalt, kuna iive on negatiivne, järelikult nõrgenevad nii Eesti ühiskond kui kultuur. Nende valdkondade tugevdamiseks tuleks alustada noortest, sest nemad on ju meie tulevik. Kõige lihtsam on noori suunata koolis, sest seal peavad nad käima, ning vaevalt väga paljud noored viitsiksid vabast ajast ennast harida. Kindlasti tuleks koolis eesti keelt ja kirjandust süvitsi õpetada ja lastele propageerida. Kaasa aitavad kindlasti ka teadmised eesti ajaloo kohta, mida võiks koolis õpetada rohkem, maailma ajaloo asemel. Gümnaasiuminoortele võiks anda aimu ka majandusest, mis kindlasti aitaks hiljem eesti majandusele ja ühtlasi ka ühiskonna arengule kaasa. Ühiskonnaõpetust antakse praegustele
tsekk. Olen harjunud, et tsekk jookseb kohe välja ja ei pea ootama. Võimalik, et ühel kassal oli rike ja tuli teisest toimingut edastada. Kilekotti mulle ei pakutud ei tasuta ega ka raha eest. Ja ka häid sõnu ma lahkudes endaga kaasa ei viinud, hüüdsin siis ise uksepealt ,,nägemist!", mis jäi aga vastuseta. Esmamulje poest oli natiukene negatiivne, ei tundunud, et nad minuga üldse tegeleda viitsiksid. Samas ei jäänud ka muljet, et ma üldse oodatud pole. Meeldis töötajate korralik välimus, kuid ei meeldinud see, et pood paksult asju täis topitud oli ja raske erinevaid tooteid lähemalt uurida. Koju jõudes selgus aga (arvestades käesolevat ülesannet, meie õnneks), et minu ostetud kaardilugeja ei tööta! Tuli lugeja peal ei lähe põlema ja arvuti seda ei tunnista. Ei ela antud kauplusest väga kaugel ja mul avanes võimalus kohe probleemi lahendama minna. Mulle väga
siis ütle meile oma nimi". Alati aga ei saa selliste võrgustike kasutamist mingi hälbe või probleemi süüks panna, vastupidi. Tänapäeval kus suurel osal inimestest on ligipääs internetile, on paljud endale vastavad kontod loonud ning mitte sugugi reaalsusest põgenemiseks. Nagu varem ka mainitud sai, on sellised võrgustikud edukalt kasutatavad ka selleks, et leida üles oma lapsepõlvesõpru ning kunagisi klassikaaslaseid. Lisaks on selline suhtlusvorm mugav. Kui võidad reisi, kas viitsiksid helistada kõigile oma tuttavatele ning rõõmsat uudist teatada? Ilmselt logiksid sisse oma facebooki kontole ning kirjutaksid selle oma ,,seinale". Sest inimene on peale sotsiaalse olendi veel ka väga mugav olend. Virtuaalne identiteet Kõiki suhtlusvõrgustikke seob see, et neeb baseeruvad kasutajakonto ja profiili loomisel. Seega on oluline osa oma virtuaalse identiteedi loomisel ja väljakujundamisel. See võib olla
isiklikumal pinnal oma ande piiride äratundmise ja nendega leppimise vajadus. Üldisemalt on näidendis palju ülearust tekstivoha ning rohkelt tegelasi, mis muudab teose mõnevõrra staatiliseks. "Pisuhänd" (tr. 1913) seisab seevastu kõigepealt leidlikul intriigil, kus valenime all avaldatud romaan laseb rahatul Piibelehel kosida suurärimees Vestmanni tütre. Sügavamal tundetasandil realiseerib näidend nõnda vaimuinimeste veendumuse, et küll nad neile ärituusadele näitaksid, kui viitsiksid. "Pisuhänna" karaktereid on palju kiidetud, samuti Vilde oskust kasutada murdekeelt. Vilde kolmas näidend "Side" (tr. 1920) tundus juba tolle ajastu kontekstis ja suundades vanamoelisena. Vilde näidendid jõutsid põhiliselt lavale "Estonias" (Pinna ja Altermanni hiigelrollid). 14. Teatritegevus kutselises Estonias 1906-1918. Esimene kutseline hooaeg Estonias 1906/07 koosnes puhtalt sõnalavastustest. Ent juba
et neid unustada. 15. Rooma teater (Plautus, Terentius) - 240 eKr – Rooma teatri sünd. Rooma teatris kaotati koor ja tantsulava, alguses ei kasutatud maske. Näitlejateks olid orjad ja vabakslastud. Näitlejatesse suhtuti halvustavalt, neid ei hinnatud kõrgelt. Sallivalt suhtuti nendesse, kes mitte ametina, vaid meelelahutusena teatriga tegelesid.. Enne etendust anti publikule lühike sisuülevaade, et nad kuulata viitsiksid. Komöödiad, naeruvääristati kreeklasi - mantlikomöödiad. Toogakomöödiad – roomlastest. Pantomiimid. Lugemisdraamad. Palju pidustusi – 48 päeva aastas lavaetendusteks, tasuta etendused hommikust õhtuni, rahastas riik ja jõukad kodanikud, publikuks lihtinimesed. Livius Andronicus – kuulus kreeklane, kes kasutades kreeklaste tekste lavastas esimese tragöödia ja komöödia. Need olid värssides, kuid roomlased jätsid ära koori. Vähenes tantsuplats, võeti kasutusele
annaabi.ee 
