vormi, nt sõna käände või selle, milline kaassõna põhisõna juurde kuulub. Sihitis peab olema õiges käändes. Kergesti tuleb vigu ka lisandiga, kus reeglid määravad, millal peab lisand ühilduma oma põhisõnaga arvus ja käändes ja millal mitte. Sidusus - laused peavad olema omavahel seotud. Ühel juhul viidatakse mitu korda samale tegelasele või omavahel seotud tegelastele. Teisel juhul osutatakse, millised sisulised suhted on tervete lausete vahel. Viitesuhted – samale tegelasele saab mitu korda järjest viidata kordusega, sünonüümiga ja üldisema sõnaga või asesõnaga. Lugejal on kerge mõista kordusi. Kordamine teeb kirjaliku teksti monotoonseks. Kui asesõnaga viidata samale tegelasele üle kahe korra järjest, kipub lugejal ära ununema, kes selle asesõna taga oli. Sama asesõna sobib korraga viitamiseks väga erinevatele tegelastele. Tuleb hoolikalt jälgida, et sõnade see ja ta viitaksid nimelt neile
• Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt sõnatuletusega ja sõnade liitmisega (= sõnasüntaks). • Sõnamoodustusel on keelespetsiifilised iseärasused. • Leksikaalne semantika (kr. semantikos ’tähendav’) tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega. • Jaguneb lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis • Leksikaalne tekstisemantika Sageli ületavad sõnade viitesuhted lausepiiri, selliseid sõnu uurides tegeleme leksikaalse tekstisemantikaga. Viitesuhete üle lausepiiri ulatumine on eriti iseloomulik deiktikutele, nt. Käisime linnas. Seal oli palju rahvast. • Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist ja onomasioloogilist lähenemisviisi. Semasioloogiline lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgist (vormist) ja küsib selle tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi.
Kirjutaja peab objektidevahelisi suhteid selgepiirilisemaks muutma ka teksti eesmärgipäraselt pealkirjastades ja kaalutledes lõikudeks jagades, samuti keelekasutust ükskasjadeni läbi mõeldes. Tekstisisese ühtsuse loomiseks on palju sõnavaralisi, grammatilisi ja olukorrast tingitud vahendeid: 1) Ainevaldkond ja teemakäsitluse terviklikkus toovad teksti omanäolise sõnavara. 2) Sõnavara stiilivärving kutsub esile ootusi, kuivõrd tõsiselt tuleb tekstisse suhtuda. 3) Lausetevahelised viitesuhted. 4) Erilised sidussõnad väljendavad eriti osalausete, aga ka lausete- ja lõikudevahelisi loogilisi suhteid. 5) Ajavormide ühtsus viib teksti sujuvalt edasi, kuna põhjendamatud hüpped ühest ajavormist teise rikuvad terviklikkuse. 6) Aja- ja kohaviited annavad lugejale tausta nähtuse süsteemi paigutamiseks ja nõnda ka selle paremaks mõistmiseks. (2004: 260) Hea teadustekst on nii lauseehituselt kui ka sõnavalikult lihtne ning väljendus värske ja kulumatu
Tekstil on teema, mis teeb sellest temaatilise, sisulise terviku. Terviklikkus tähendab, et tekstil on kindel struktuur ja piirid, algus ja lõpp. Sisulis-tähenduslik terviklikkus = sidusust. Tihe viitesuhete võrgustik, mis aitab lugejal liikuda ühest lausest teisele, ilma et peaks seose üle järele mõtlema. Sidususele aitavad kaasa sidesõnad ja sidendid, millega väljendatakse lause- ja lõikudevahelisi seoseid. Kohesiooni tugevdavad asesõnalised viitesuhted: tema, see, too – tähistavad mujal mainitud referente. Samaviitelisus = eri lausetes viidatakse samale referendile. Samaviitelisuse vahend on kordus, sünonüümide kasutus. Sünonüümia ei tähenda leksikograafilisi sünonüüme: uurimus vs töö. Samaviitelisus on semantiline mõiste. Kordus ei pea olema samas vormis ega samast sõnaliigist: teravmeelne vs teravmeelsus. Ühisviitelisus seostub meie mõistusega: kas eri asjad, mida autor peab ühtekuuluvaks ja piisavaks
annaabi.ee 
