6. väljumine rakust Tunda ära paljunemise kirjeldusest, milliste genoomidega on tegu: RNA miinussuunaga üheahelaline- enne tuleb sünteesida vastasahel ja siis translatsioon Plusssuunaga üheahelaline- Translatsioon kohe RNA- sünteesitakse DNA Üheahelaline DNA- Rakutuumas sünteesitakse vastasahel Kaheahelaline DNA- Rakutuumas sünteesitakse mRNA Lüsogeenne tsükkel-Viirus jääb peremehele märkamatuks ja paljuneb koos bakteriga Lüütiline tsükkel- Peremehe hävitamine, viiruspartiklite massiline tootmine Viirus - mitmerakuline parasiit, mis suudab paljuneda vaid eluste rakkude sees. Väljaspool elusat rakku ei ole viirus bioloogiliselt aktiivne. Viiruse retseptor - peremeesraku pinnamolekul, millele virion seondub. Viiruse antireptseptor - virioni komponent, mille abil virion seondub peremeesrakule. Virion - viiruse osake ehk viirus-spetsiifiline struktuur, mis on ette nähtud viiruse genoomi toimetamiseks ühest rakust teise. Virioni struktuur - 1. Pärilikkusaine. 2
vajalik selleks, et kaitsta nukleiinhapet välismõjude eest. Pakkimisel osalevad spetsiifilised pakkimisvalgud, mis tunnevad nukleiinhappel ära pakkimissignaale. Selleks, et stabiliseerida pakitud nukleiinhapet, vältida negatiivsete laengute tõukumist, jääb nukleiinhape seotuks positiivselt laetud ioonidega, polüamiinide ning valkudega. Valgu monomeerid kapsiidis moodustavad kapsomeeri. Kapsiidi struktuurüksused on omavahel ühendatud mittekovalentsete sidemetega. Viiruspartiklite arv ja nende infektsioonivõime on vaid harva 1:1 vastavuses. Mitte kõik virioonid ei sisalda kogu viiruse geneetilist informatsiooni. Kapsiidi sümmeetria: 1. Helikaalne (TMV, faag M13;) TMV (Tubaka Mosaiigiviirus): 6400 nt, 2130 identset valgu subühikut pakitud helikaalselt ümber ssRNA, iga valgu subühik interakteerub 3 nt-ga. Assambleerumise ühikuks 34 subühikut. 1955. a. näitasid Fraenkel-Conrat
Infektsioonid süvendavad limaskesta kahjustust HIV progresseeumist soodustavad: põletikulised soolehaigused teised seksuaalselt levivad haigused toidu allergeenid? Diagnostika Serokonversioon on pöördepunkt, kus antigeen seerumist kaob ja asemele ilmub vastav antikeha. Infektsiooni alguses esineb antigeneemia (vireemia e viirusveresus), antikehade tootmine ei ületa viiruspartiklite tootmist ja tekkivad antikehad tarvitatakse viiruspartikliga immuunkompleksi moodustamiseks. Serokonversiooni ajal on oht, et haigust ei diagnoosita, sest diagnostilised antikehad on negatiivsed (alla määramispiiri). Diagnostilised markerid HIV antikehad (HIV 1 / 2 antigeenidel põhinevad testid) primaartest: nt ELISA rekombinatsete viiruskapsiidi valkude ( nt p24, gp120, gp41) alusel positiivse tulemuse kontroll: nt Western blot meetod HIV antigeenid verest
mõju infekteeritud rakule on peremehe, aga mitte viiruse spetsiifilised. Paljud viirused neutraliseeritakse AK- de poolt - tähtis infektsiooni akuutses faasis ja reinfektsionide korral. AK-d on efektiivsed kui takistavad kas viiruse seondumist rakuga või blokeerivad viiruse envelope fuseerumist raku plasma membraaniga. AK-d ja komplement võivad ka agglutineerida viiruspartikleid või funktsioneerida opsoniseerivate agentidena, hõlbustades Fc või C3b retseptor- vahendatud (viiruspartiklite) fagotsütoosi. Kui viirus on jõudnud latentsesse faasi (kui viiruse DNA integreerub peremehe kromosomaal DNA-sse), siis on Th ja Tc rakud põhilised antiviralkaitses. Aktiveeritud Th1 rakud toodavad IL-2, IFN, TNF-i, mis vastavad viirusele otse või kaudselt. (N:IFN indutseerib otse antiviral state rakus; IL-2 aga kaudselt - aitab preTc rakkudel üle minna effektor Tc populatsiooniks. IL-2,IFN aktiveerivad ka NK rakke, see tähtis infektsiooni akuutses faasis (st
hävitada. Kui on ette näha, et materjali ei õnnestu sama päeva jooksul laborisse saata, on soovitav kasutada “kuiva jääd” (tahket CO2) sisaldavad termosed või vedelat lämmastikku (-196°C). Mõningad viirused, näiteks tsütomegaloviirus, ei talu külmutamist. Külmutada ei tohi ka verd, sest lüseerunud rakumaterjal takistab edasiste protseduuride läbiviimist, seevastu verest eraldatud seerum on külmutatav. Viiruste diagnostika ja identifikatsioon • Viiruspartiklite, viirusliku antigeeni või viirusliku nukleiinhappe olemasolu määramine uuritavas materjalis. • Seroloogiline diagnostika määrab kas antikehade esinemist vereseerumis või viiruslikku antigeeni uuritavas materjalis. 76 Diagnostilised meetodid jagunevad: 1. Mitteimmunoloogilised meetodid; 2. Immunoloogilised meetodid. Mitteimmunoloogilised meetodid Viiruste isoleerimine ja kultiveerimine
annaabi.ee 
