ning pilliroogu kasvanud alasid. Muldadest valitsevad liigniisked leostunud, leetunud ja küllastunud gleimullad, mis kannatavad aegajalt tõusuvete või tuiskliivade tõttu ning on üpriski väheviljakad. Muld ja taimkate Luidete toitainevaesele liivale on tekkinud leede ja kamarleetmullad, millel kasvavad nõmme ja palumännikud. Luidete taga on tegemist liigniiskuse all kannatavate rabametsade ja sooderikka piirkonnaga, kus laiadel aladel katavad viirsavisid märjad merelised liivad. Levinud on liigniisked, väheviljakad leedeglei ja turvastu nud leedemullad. Soostumisprotsess on perioodiline. Enamik metsaalasid on kuivendatud kraavitamise teel Asustus ja kaitsealad Siin asub Lääne-Eesti suurim asula 44 000 elanikuga kuurort- ja sadamalinn Pärnu. Linnadest on siin veel Sindi ja suurematest asulatest Audru, Paikuse, Uulu, Häädemeeste, Kabli jt.
paksusi ja lateraalselt väljapeetud läätselisi lasundeid. Viirsavid on reeglina kergsulavad ja koostiselt illiitsed. Tehnoloogiliselt teeb viirsavide kasutamise raskeks ka kõrge looduslik veesisaldus (40-70%) ning karbonaatide ja jämedateraline liiva lisandi esinemine. Suurimad viirsavide leiukohad ja maardlad on Lääne- ja Kesk-Eestis ja väiksemad Kagu-Eestis: Sakala, Türi, Vana-Vigala, Tohvri, Perametsa ja Maasi. Viirsavisid kasutati väga laialdaselt möödunud sajandi alguse mõisate telliselöövide toorainena, kuid praegu neid ei kaevandata. Savi kaevandamine Eestis Kuigi Eestis puudub kõrgekvaliteetne savi, võttis maarahvas selle maarde esimesena tarvitusele. On ju leiukeraamika esiajalooliste asulakohtade tunnuseks. Peale savipottide valmistamise kasutas maarahvas savi ka sideainena. Eesti alade vallutajad tõid 13. sajandil siia ka savitelliste põletamise oskuse (vt. Lisa, Haapsalu savitööstus)
Mulla lähtekivim karbonaadivaene sest aluspõhi on karbonaadivaene. Võtab enda alla 1/5 Eestist, 20,7%. Harimine ja kasutamine probleemne, sügisel suurte vihmadega ülemine kiht küllastub veega ja masinad jäävad kinni. Kasutatakse sügavkobestamist, millega segati tervelt meetrine kiht omavahel ja selle tulemusena kadus ära see, et sügisel on püdel kiht peal. IV Lääne-Eesti madalik, koosenb kahest erinevast osast: Kasari jõe piirkond ja Pärnu-Vändra ümbrus, kus on palju viirsavisid. Soostunud pruunmullad ja lammimullad. 7% Eestimaast. Aluspõhi karbonaatne, siluri lubjakivid, mille peal võib oll atüse pinnakate. Omapära see, et rähkmoreen on kaetud pärast jääaegsete veekogude setetega. Põhjavesi on suhteliselt kõrge (1-1,5 meetrit), kuivendamine on omaette probleem. Põldu vähe (15-20%), põldude puhul suurim probleem liigniiskus, maade kasutamisel ei ole võimalik kasutada drenaa1zkuivendust,sest läbi savi ei lähe vesi ära. Tehakse kraavkuivendust
Lõuna-Eesti tasandikel on pinnakatte paksus 10 m piires. Kõige paksem on ta Haanja ja Otepää kõrgustikel (kohati üle 180 m) ja vanade, ennejääaegsete mattunud orgude kohal. Valdava osa Eesti pinnakatte setetest moodustab moreen. Rohkesti leidub ka liivasid ja savisid. Pinnakatte hulka loetakse ka turvas, mida praegugi soodes juurde tekib. Eestis leidub kõikjal palju rändkive, mida samuti võib pinnakatte hulka lugeda. Lääne-Eestis on palju viirsavisid, mida iseloomustab õhukeste heledamate ja tumedamate viirgude vertikaalne vaheldumine. Heledad viirud on liivakamad, need moodustusid suvel, kui sulavett oli rohkem ja see oli sogasem. Tumedad viirud tähistavad savikaid vahekihte, mis settisid järve põhja talvel, kui jääd ei sulanud, vesi oli enam vähem selge ja põhja langesid suvest saadik hõljuma jäänud peenemad osakesed. Pinnakate või selle ülemine osa on kõikjal Eestis taimestiku poolt ümber kujundatud mullaks.
annaabi.ee 
