arreteeriti ning mõisteti viieks aastaks väljasaatmisele Siberisse. 1947 a. Suri Siberis, sest haigestus sealsete kurnavate olude tõttu. Looming. Palju mõjutusi maailmakirjanduselt: Dante, Villon, Baudelaire, Rilke, Dostojevski jt. 1924 a. Esimesed luuletused ja 1934 a. Esikkogu "Palavik" mille abil sai temast Eesti Kirjanike Liidu liige. Juhan Sütiste on tema loomingut iseloomustanud sõnadega: "...lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber..." "Palavik" Dekadentlik (liikumine, mida iseloomustab väsimuse, languse tajumine, pessism) Suur tähelepanu vormil ja peenel töötlusel. Enda ja maailma põlgus, kuid sisse on põimitud ka huumorit ja irooniat. "Kohtupäev" Ilmus aastal 1937. Tema silmapaistvaim luulekogu. Motiivid rahulolematus iseenese ja ümbrusega. Vihjed ajaloole ja rohkem religiooseid teemasid. Analüüsib tollases maailmas toimuvat.
Jacob Abelsi kuupaistes küllastunud lainetused suutsid luua illusiooni, nagu seisaks ma otse sealsamas, mõnel kaldaäärsel hollandi rannikul ja mu ees laiub sügav meri, mis öösiti tormjas, ent hommikuks tasa raugeb. See oli imeline kunstikogemus. Valguse kontrastne äärmuslikkus peegeldus kõige paremini Petrus van Schendeli maalidel, ka need võitsid koheselt mu poolehoiu. Öine romantiline maastik, värelev küünal viirastuslike inimkogude ainsaks soojusallikaks iga van Schendeli maal oli otsekui jutustus muinasmaailmast, öö varjude kuningriigist, kuhu mõni inimene ekslikult sattunud oli. Imeliselt kujutas ta laevu. Oli üks maal, kus mahe kuldne kuuvalgus otse purjedest läbi langedes tumerohekasse vette kukkus, moodustades tee, mis kuu endani tagasi viis. Kai ääres seisis ankrus teisigi paadialuseid, ent ainult sellel erilisel laeval tundusid purjed kui läbipaistvad, lausa immitsedes ise
ja peene maitsega nõudlik arvustaja, kes püüab mõista ja austada autori kavatsusi. 1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga. Samal aastal ilmus ka Talviku luulekogu ,,Kohtupäev". Esimese koguga võrreldes on see suhteliselt uudne. Lüürilise mina siseehituseslt on rõhk nihkunud inimese võitlusele välismaailmaga. Stiil rahulik ja kerge. 1939. aastal algas Maailmasõda ning Talviku looming laideti maha. Juhan Sütiste on öelnud ,,..Lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber.." Poleemilses tuhinas tehtud väärotsustus jäi Talviku loomingule veel pikaks ajaks külge. Sõja aastail elas Talvik koos Betti Alveriga tagasihoidlikku elu Tartus ja Pühastes. 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult. Siitpeale muutuvad kõik teatmeteosed kidakeelseks. Oma 1975. aastal ilmunud raamatus ütleb Karl Muru: "...H. Talviku poeeditee katkes enneaegu luuletaja surma
elitaristlikke demokraate ja kasutati kohe ära ka Sütiste argumendid. Kõik see on takistanud "pärapoeesia" tõelist sõnumit objektiivselt vastu võtmast, seda enam, et Sütiste tekst ise on üsna vägisõnaline. Tema sõnum aga on esteetiliselt selge: on aeg tulla välja asotsiaalse individualismi umbsopist, mida peab tuulutama tervelt naturalistlik eluvaade. Rünnak on suunatud ennekõike Talviku ("hoidmatud sisemäratsused", "prassingutes läbipõlemised", "viirastuslike elamuste luukamber") ja Alveri (prassijate, joomarite, priiskajate ülistaja) vastu. Teistest autoritest on juttu vaid möödaminnes: Masing on "kõige eeterlikum elustpõgeneja", Sang ja Kangro "kasina jõunatukesega hädavaresed" (Sütiste 1940: 590). Kõik muud etteheited ringkäendusele, sõbramehekriitikale, ülimuslikkuse taotlusele ja laiskuse-ülistusele ainult ähmastavad tervikpilti. Tegelikult on Sütiste kuri kallalekargamine arbujate luulele see akt, mille
kannustada täkku, heita et säält ööle raudne kinnas näkku. Aega ennast aga ei jätkunud. 1939 algas Maailmasõda, 1940 aga "pöördus maakera itta". Sarnaselt pealkirjastatud värssmontaazi autor Juhan Sütiste avaldas 1940. aastal "Varamus" artikli "Meie uusromantika pärapoeesia", milles andis Talviku luulele järsult eitava hinnangu. Isegi "Kohtupäevas" ei leidu tema arvates midagi arvestamist väärivat. Sütiste sonade järgi on kogu poeedi looming "...lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber..." Poleemilises tuhinas tehtud väärotsustus jäi pikaks ajaks külgekleebitud sildina Talviku loomingule. Pärast "Kohtupäeva" avaldas Talvik ainult neli luuletust; käsikirjas on säilinud seitse luuletust ja luulekildu, nende hulgas 1939. aastal kirjutatud "Loojak" lausa prohvetlik nägemus eelseisvast: Varsti, varsti enam keegi õrna roosipuud ei hari. Üle lossi, üle seegi langeb surma tuhkjas vari. /.../ Helin, hanguv kellamalmis, enam Loojani ei lenda.
aastal. Oli arbujate sõpruskonna vaimne juht. 1934 sai temast Eesti Kirjanikkude Liidu liige. 1937. aastal abiellus Talvik Betti Alveriga, nad elasid Tartus, aga 1940. aastate algul ka Võrtsjärve lähedal Pühastes. Nõukogude võim ei arvanud Talviku loomingust midagi head. Okupatsioonireziimi toetama asunud luuletaja Juhan Sütiste kirjutas aastal 1940 ajakirjas Varamu Talviku kohta väga negatiivse artikli, kus ütles, et poeedi kogu looming on ,,lootusetu pessimismi ja viirastuslike elamuste luukamber..." 1945. aasta mais arreteeriti luuletaja alusetult ja saadeti viieks aastakse Siberisse, kus ta 1947. a suri. Surmakohta ei ole avaldatud. Loomingust. Talviku looming väljendab nii suuri filosoofilisi üldistusi ja ajakriitilisi seisukohavõtte kui inimese hingeelu. Tema luule on kindla vormiga ja tabav. Mõjutusi on Talvik saanud Dantelt, Baudelaire'ilt, Francois Villonilt. Varasem luule on romantiline (,,Simmanil")
annaabi.ee 
