Retsensioon - Londoni National Gallery (0)

Retsensioon
Aasta 2012 on olnud väga eriline. Kevadel käisin Londoni National Gallery’s ja Tate Modernis, suve algul Peterburi Ermitaažis ja augustis Tallinna Kumu kunstimuuseumis. Külastasin 14. augustil näitust „Romantiku pilguga. Hollandi ja Belgia 19. sajandi maalikunst Jef Rademakersi kogust”. See oli üllatav avastus, mis tõi kaasa palju toredaid emotsioone. Kuigi olen käinud päris paljudes kohtades romantismi maale uudistamas, jäid hollandi vaated merele eriti hinge. Maalid ise pärinevad ajavahemikust 1840–1855, mil romantiline loodustõlgendus põimus Napoleoni sõdadele järgnenud biidermeierajastu kodukollet ja perekonda armastava elustiiliga.
Üks lemmikuid kunstnikest oli Jacob Abels, üks Barend Cornelis Koekkoeki õpilastest. Ta merevaated, segunemas igapäevaelu varjudega , lõid lummava pildi tolleaegsest elust linnakärast eemal. Ta justkui otsinuks harmooniat valguse ja pimeduse vahel, saavutades tasakaalu vee lisamisel pea igale pildile. Tema õpetaja seevastu tavatses kujutada puid. Nad olid maalitud erinevatel aastaaegadel erinevates arengustaadiumides, kust võis leida autorit ennast, kujutatuna värvides. Veider on sealjuures see, et kuigi igal kunstnikul oli oma lemmikmotiiv ja teatud kordus, oskas iga maal vaatajat haarata omal kordumatul viisil. Iga pildiga tekkisid erinevad mõtted, kuid lemmikuteks osutusid siiski need, kus meri kujutatud oli. Jacob Abelsi kuupaistes küllastunud lainetused suutsid luua illusiooni, nagu seisaks ma otse sealsamas, mõnel kaldaäärsel hollandi rannikul ja mu ees laiub sügav meri, mis öösiti tormjas, ent hommikuks tasa raugeb. See oli imeline kunstikogemus.
Valguse kontrastne äärmuslikkus peegeldus kõige paremini Petrus van Schendeli maalidel, ka need võitsid koheselt mu poolehoiu. Öine romantiline maastik , värelev küünal viirastuslike inimkogude ainsaks soojusallikaks – iga van Schendeli maal oli otsekui jutustus muinasmaailmast, öö varjude kuningriigist, kuhu mõni inimene ekslikult sattunud oli. Imeliselt kujutas ta laevu. Oli üks maal, kus mahe kuldne kuuvalgus otse purjedest läbi langedes tumerohekasse vette kukkus, moodustades tee, mis kuu endani tagasi viis. Kai ääres seisis ankrus teisigi paadialuseid, ent ainult sellel erilisel laeval tundusid purjed kui läbipaistvad, lausa immitsedes ise summutatud valgust keset ööd. See oli kaunis maal, mis sügavale hinge kummitama jäi.
Sarnased väga head näitused satuvad Eestisse harva. Peasaali kõrval oli kamber , kus näidati lühifilme, kuidas kogu autor oma maale hoolikalt valinud oli enne, kui kokku ostis ja maailma viis. Enne Tallinna olid Madalmaade meistritööd teinud visiidi Peterburile. Tol päeval näidati Kumus filmi ka sellest, kuidas maale transpordiks ette valmistati, kuidas neid hoolikalt pakiti ja ettevaatlikult spetsiaalse lennukiga ühest riigist teise toimetati. See näitusekülastus oli parim kunstikogemus Kumus, kui mitte terves Eestis. Olin maalidest suures vaimustuses ja meenutan sageli kauneid merevaateid, mis kuuvalguses ellu ärkavad. Loodan, et kunagi näen Jef Rademakersi kogu veelkord .