palju jääb selgusetuks. Tegelaste suhe loo jutustajaga ei ole teada, kuna pole selgelt arusaadav, kes on jutustajaks. Popit iseloomustab suhe iseendaga. Ta enesehinnang tundub olevat madal, ta on pigem huvitatud oma isanda heaolust. Tekstis tuleb välja ka suhe ta enda minevikuga, mida ta meenutab pigem negatiivselt. Ta on rahul oma eluga Isanda juures. Sellest annab aimu näiteks katkend: ,,Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri." Popi tulevikuks plaane ei tee, ta loodab vaid oma esimese Isanda tagasitulekut. Popit ja Huhuud mõlemat iseloomustab suhe üksteisega. Popi peab Huhuud kurjaks. Huhuu arvamust Popi kohta selgelt tekstis välja ei tule, kuid ta käitumise põhjal võib järeldada, et suhtumine on negatiivne. Usun, et tegelaste näol on autor kirja pannud erinevate inimtüüpide prototüübid. Teksti narratiivi struktuur mõjutab kogu lugu
Küsime, miks raiuti maha see kasesalu ja männimets? Miks karjamaa tühjalt puhkab? Miks inimesed ei tee kunagi just seda, mis vaja? Miks Jakov kohu oma elu riidles, urises, rusikatega ründas, oma naisele liiga tegi, ja tekib küsimus, mispärast ta äsjagi juuti hirmutas ning solvas? Miks inimesed üldse üksteisel elamist takistavad? Sest sellest tulevad ju hirmsad kahjud! Kui kohutavad kahjud! Kui poleks vihkamist ja kurjust, oleks inimestel üksteisest tohutut kasu. Õhtul ja öösel viirastusid talle aina lapsukene, paju, kalad, tapetud haned ja Marfa, profiilis nagu lind, kes tahab juua, ja Rothschildi kahvatu, hale nägu ja mingid lõustad lähenesid igalt poolt ning pomisesid kahjudest. Ta pööras end ühelt küljelt teisele ja tõusis korda viis voodist, et viiulit mängida. Hommikul ajas ta enese hädavaevalt jalule ja läks haiglasse. Seesama Maksim Nikolaits käskis tal külma kompressi pähe panna, andis pulbreid, ning tema näoilmest ja toonist
põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No -- no -- no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas ja ulatas rulluva keele kaugele välja. Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis
Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda, Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga. « No — no — no! » häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas ja ulatas rulluva keele kaugele välja. Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis! Ta nägi vaevalt ta pehmet naeratust hommiku
Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud Friedebert Tuglas (1886-1971) on väitnud, et novelli "Popi ja Huhuu" idee tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. tärkas tal 1911. a. Louvre'is, vaadeldes ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset Kohe samas tegi kirjanik esimesed märkmedki ning sellega oli teose pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga.
Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud Friedebert Tuglas (1886-1971) on väitnud, et novelli "Popi ja Huhuu" idee tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. tärkas tal 1911. a. Louvre'is, vaadeldes ühe Madalmaade kunstniku natüürmorte. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset Kohe samas tegi kirjanik esimesed märkmedki ning sellega oli teose pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga.
Viib horisontaali vertikaali. Unenägudel, nägemustel suur tähtsus. Keegi nägemuses Mauruse seljataga, veel hallim kui Maurus, see oli ... Indrek istub seal oma asjadega ja Laarman näeb seda ja kutsub ta sisse, Indrek räägib kogu loo, salgab jumalat. Oma loo ajal kuuleb kedagi nutmas Tiina. Tiina nutab, sest indrek ütles, et jumalat pole olemas, kogu tema lootus terveks saada oli Jumala peale pandud, aga nüüd Indrek ütles et jumalat pole olemas. Nende kõverate jalgadega viirastusid talle tema ema jalad kartulapõllul kui ema kukkus kivi pärast. II osa Tammsaare lugu on horisontaalne, mille taga on vertikaalne lugu. Maril on pidevalt valud sellest, et kiviga külge sai. Indrek elab kolmanda osa lõpus linnas ja tuleb emale külla, kellel on kivi viskest tekkinud vähk. Mari arvab, et tal pole õigust jumala poole põõrduda, sest Indrek on patulaps ja mõjutab Indrekut endale pulbrit andma rõhutades, et tema süül on ta haige. On patune ja tahab Jussi
annaabi.ee 
