ilumeelt. Viiralti looming, stiililt ja aineilt nii erinev Kristjan Raua omast, võib esmapilgul tunduda üpris kosmopoliitilisena. Ometi on selle paremik niivõrd populaarne, niivõrd kindlalt juurdunud rahva kunstilises teadvuses, et seda ei saa seletada kunstniku omaaegse positsiooniga rahvusvahelises graafikas või muude väliste asjaoludega. Selle populaarsuse põhjus peitub, nagu Kristjan Raua puhul, sügavas vastavuses rahvuslikule mõtte- ja tundelaadile. Viiraltile ja Rauale on ühine ka kõrge kunstnikueetika, raugematu perfektsionism vormis sisulise täpsuse nimel. Me tunneme Kristjan Rauda ka huvitava maalijana, Viiralt omakorda alustas 1920.aastate algul lootusandvalt skulptuuristuudiumi. Ent Raua põhialaks kujunes joonistus, Viiraltil estamp. Kahe suure isiksuse keskendumisel graafikale oli otsustav mõju tugeva omapärase graafikakoolkonna väljakujunemisele eesti kunstis. Mõju pole avaldunud niivõrd stiil mis
juulist kuni 1939. veebruarini elas ta Marokos Marrakechis 1945 jõudis Viiralt Rootsi 1946 sügis pöördus Viiralt lõplikult Pariisi Viiralt suri 55aastaselt maovähi tõttu Pariisis, Danncourti haiglas Clichy avenüül Viiralt maeti 12. jaanuaril 1954. aastal Pere Lachaise`i kuulsuste kalmistule Ülevaade loomingust Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu ja linoollõiked 1917 aastast pärinevad ofordi ja estambikatsetused Järgnev periood oli Viiraltile viljakas eelkõige raamatugraafikas 19231925 illustreeris Wiiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud" 1925 illustreeris Jakob Kõrvi "Muinasjutud" 19241925 illustreeris Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud 1926 illustreeris koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur." 1928 illustreeris Aleksandr Puskini "Gabrieliidid" Võimeka graafikuna töötas ta: puulõikes (kõrg ja sügavtrükis) ofordis akvatintas (ka kõrgtrükis) litos monotüüpias 1925
ent samas ei jätnud ta unarusse ka graafikat. Koolis äratas Viiralt tähelepanu oma andekuse ja võimekusega osaleda kooli, kui ühingu ,,Pallas" näitustel esinemisega. Koolis leiti, et E.Viiralt vajaks mujal veel täiendust. Ta otsustati saata Dresdenisse. Selleks koguti raha kokku nii õpetajatelt kui ka õpilastelt ning lõpuks suunduski Viiralt soovitatud sihtpunkti. Toona olid Drestenis ekspressionistlikud meeleolud, mis avaldasid mõju ka Eduard Viiraltile. Tartuga võrreldes oli seal hoopis teine ööelu. Viiralt armastas maalida Dresteni loomaaias olnud eksootilisi loomi. Dresteni Kunstiakadeemiat ta aga ei lõpetanud, vaid otsustas siiski tulla tagasi ,,Pallasesse" ning lõpetas selle 1924. aastal skulptori ja graafikuna. Ühe aasta oli ta ka ise ,,Pallase" Kunstikoolis õpetajaks, kuid 1925. a. sai Viiralt Kultuurkapitalilt toetust ning ta sõitis Pariisi, kuhu jäi ka tööle. 1927 esitleti seal tema esimest näitust, 1928 oli juba teine
Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. Aastatel 1923 kuni 1928 illustreeris Viiralt Juhan Jaigi "Võrumaa jutud", Jakob Kõrvi "Muinasjutud", Eduard Tennmanni usuõpetuse lugemikud, koguteose "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur" ja Aleksandr Puskini "Gabrieliidid". Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias. 1925. aasta sügisel osutati Viiraltile au ja autasustati teda Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumiga, millega sõitis Viiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Ta jäi võõrsile aga hoopis kauemaks ja naases kodumaale alles II
annaabi.ee 
