Katku Villu oli 29 aastane noormees. Ta oli kinnine, hoidis rohkem omaette. Töörügaja, enesesse tõmbunud, kannatas vaikselt ja kui vihastas, siis põhjalikult. Enne vangi sattumist jõi Villu tihti ja sattus kaklustesse. Peale vanglast tulekut oli Villu muutunud paremuse poole. Ta tahtis tööd teha. Viinaviga tal ära ei kadunud, kui jõi siis kakles. Villul on ema ja isa kelle juures ta elab. Oma is Katku Jüriga Villu läbi ei saa. Emaga on suhted Villul paremad, sest ema on Villuga leebem. Villul oli soov Katku talus midagi korda saata ja ta soovis omada talu, mille üle oleks tal võimalik uhke olla. Ta tahtis saada peremeheks. Villu sattus vangi oma poa em Kuusiku Eevi pärast. Villu tappis purju s peaga Künka Otto, kes oli Eevile silma visanud. Ta istus vangis aasta aega
Tõnu oli vaene ja ei oleks suutnud Marile ja lastele ise pakkuda sellist elu, nagu nad väärt on. Sellepärast oligi ta lõpuks ikkagi nõus sellega, et laseb Ulrich von Kremeril Mariga aega veeta, et ise tõusta paremale positsioonile. Tõnu olemus oli aga selline, et ka paremal positsioonil olles, ei suutnud ta ennast maksma panna ja saavutada seda, mida ta alguses oli plaaninud saavutada. Peale selle oli Tõnul küljes viinaviga, mida teda tasapisi hävitas. Teda ei oleks mitte kuidagi saanud pidada tugevaks meheks. Kremer oli samuti nõrk mees. Ta elas üksi mõisas ning tundis oma ema pildi ees veini juues ikka veel häbi, kuigi oli juba pensionieas mees. Samuti võib teda nõrgaks pidada ka lähtudes sellest, et ta tegelikult oli täielikult Mari sõrme ümber keeratud, aga ei suutnud temaga niisama suhelda ja tegi lepingu, et säilitada oma saksa-aud.
42. Sven tuli koos Tiiu ja Taaviga minu juurde ja me hakkasime koos lummememmesid ja taatisid valmistama. Siis tulid Riks ja Jürgen aia taha kõõluma ja irvitama. Sven suudles mind nii pikalt, et oleksin peaaegu minestanud. Lühike lisakokkuvõte: Realistliku noortejutustuse ,,Haldjatants" minategelane on 15-aastane Kristiina, kes peab olude sunnil olema täiskasvanu tema isa on pere juurest ära, emal on küljes viinaviga ning väike õde vajab hoolitsust ja tähelepanu. Rahanappuses astub Kristiina meeleheitliku sammu. Kas see muudab olukorra veel hullemaks või pöörduvad asjad lõpuks ometi paremuse poole? Raamat on kirjastuse Tänapäev 2003. aasta noorsooromaanivõistluse võidutöö. Mõtteid teistelt Haldjatantsu kohta: tigercreature: See on hea raamat...soovitan kõigile. Ei ole eriti paks raamat nii, et ära ei tüdine. See raamat paneb mõtlema elu üle järele superT: Ma lugesin ka seda raamatut
puhtaks; kutsuvalt naeratav nägu oli tal kauaks valmis - lipsti pistis ette, kui vanker oli paigale aetud, samuti siis, kui ta kauba pood-nikule puhtani ära andis. Aga mis see kõik piisas selle nagu õhust immitseva vaenuliku olluse vastu, mis kohe tema ümber hõljus.Teiste äri süstis, temal ainult kuletas. Ka imbus nende saladus läbi. Ei tea kust ja kuidas aga imbus. Tõnul hakkas ka viinaviga külge ja nii üks õhtu tulles koju ja nähes et Mari hakkab minema, kustus ta muie ja põlved nõtkusid. Korraga sööstis ta naise kallale ja kähises, et hilbud maha. Ta sai vastuseks tugeva rusikahoobi näkku. Tõnu käskis tal koju jääda kuid Mari paiskas vastu et lepingut täidab. Tõnu vaarus eemale ja Mari läks kiiresti minema. Prillup istus üsna vagusi mõtte otsas: ta lõi mind - ta hakkas mulle väevõimul vastu ning tõttab teotajale järele.
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli ta tagasi Kärstnas, aga siis olid tema parimad aastad juba möödas. Metsatööd ta tegi kõvasti ja mind sunniti ka metsa. Olin siis põhikoolis ja käisin talvel abis oksi põletamas jne. Mäletan, et kui ma ei suutnud olla piisavalt kiire või tubli, siis isa oli ikka kuri" (Arvo Antoni kirjalikud mälestused, 2013 jaanuar). Autor: Viimase ja kõige noorema lapsena ei mäleta Arvo isast palju. Vanaisal tuli viimaks pisike viinaviga mistõttu ta palju magas või siis luges. Tänu nendele teguritele on Arvol kõige vähem mälestusi oma isast. Lisaks polnud tema jaoks isa siis kui vaja oli ka seetõttu ongi ta alati öelnud, et minu isa ja tema kõige vanem vend Rein on olnud talle nii-öelda isa eest. 2.5. Pojapoeg Arvi Anton Vanaisast on meeles mul paar eredat seika. Ükskord suvel, ma olin umbes kaheksa aastane, siis kuskilt tuli idee, sõita vanaisaga võidu umber männiku, ehk ühe väikse metsatuka
Kivirähk viljeleb erinevaid zanre, sh rahvusmütoloogiaks muutunud Ivan Orava lood ("Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed" ja hiljem Eesti Päevalehes avaldatu), arvukalt näidendeid, eelkõige iseloomustavad teda lühivormid. Kivirähk segab fantastilise ja reaalse nii, et see mõjub naljakalt. Romaan "Rehepapp" (2000), mis näitab ja kritiseerib vanade eestlaste elu-olu kaudu eestlaste iseloomu (kasuahnus, igas olukorras hakkamasaamine, teiste ärakasutamine, viinaviga, rumalus). Tegevus käib elu säilitamise nimel. Lugu on esitatud humoristlikult ja rahvapäraselt. 1990. aastate lõpul on köitva loo jutustamine tagasi tulnud. Populaarseks on saanud Kaur Kender ("Iseseisvuspäev", "Yuppiejumal", "Ebanormaalne") ja Kerttu Rakke (Kadi Kuus). Nende lood jutustavad sageli alkoholist ja narkootikumidest, igavusest, pidudest, kuritegevusest jne.
annaabi.ee 
